Nädala kaja: Kuradima uhke on olla

, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teele Üprus.
Teele Üprus. Foto: Marianne Loorents

Ma olin küll 24 aastat tagasi nii väike, et ei mäleta sellest ajast isegi mitte oma nägu, aga mulle tundub, et toona olid inimesed, ­õigemini eestlased, teistsugused kui praegu.

See ind, tahe, vabadusejanu ja kaitsetahe, millega end vabaks lauldi, võideldi, ei käi sugugi kokku selle kiunu, kadeduse, suutmatuse ja reeturlikkusega, mida praeguses Eestis näha võib. On lausa hirm, mis meist saab, kui peaks jälle tulema vajadus enese eest võidelda.

Nagu ma ütlesin, ei mäleta ma sellest ajast midagi, aga ma olen kuulnud lugusid. Lugusid sellest, kuidas massidega Tallinna lauluväljakule või Toompeale mindi. Kaks aastat varem istusid inimesed üle Baltikumi bussidesse ja sõitsid ühtsesse rivvi, et saaks naabriga käest kinni seista. Lihtsalt seista. Ja näidata oma vabadusetahet.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles