Mäletan üsna selgelt, et olin umbes viieaastane ja jalutasin külmal talveõhtul vanematega kodu poole. “Soovin, et siinsamas õues riietaksid lahti end. Päästad mantlihõlmad valla, kleidinööbid lahti teed,” laulsin valjuhäälselt üle tänava. “Tss!” tõmbasid vanemad kohe hoo maha.
Toona oli Vennaskond mu lemmikbänd, sest see oli ka vanema venna lemmikute hulgas. Mulle meeldis laul “Pille-Riin”, kaugemale lapse mõistus ei võtnud, aga teistegi laulude sõnad olid peas. Siis ei teadnud ma pungist mitte midagi. Tagantjärele meenuvad muidugi anarhiamärgid, mis venna kappe kaunistasid ja mida isegi kõikjale joonistada oskasin. Aeg oli selline.