Nõelatorge ja 450 milliliitrit headust

Kristel Kaljuvee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rakvere Keskväljakule üles seatud erekollane verekeskuse telk.
Rakvere Keskväljakule üles seatud erekollane verekeskuse telk. Foto: Meelis Meilbaum

Kas headust võiks mõõta milliliitrites? Miks mitte, kui räägime vere loovutamisest. 450 milliliitrit on kogus, mis iga doonori veenist mööda plasttoru välja voolab. Kui vereandja aeglases rütmis stressipalli pigistab, liigub kellegi jaoks elu ja surma tähtsusega punane urm aeglaselt verekotti.

Rakvere Keskväljakule üles seatud erekollase, kapsaussi meenutava verekeskuse telgi poole kõndides põksub mu süda natuke kiiremini kui muidu. Saan aru küll, et pole põhjust – vereloovutus on ju täiesti argine tegevus, mõnele osa elustiilist. Ise olen varem samuti korra lasknud vabatahtlikult oma veeni nõela torgata.

Sellele vaatamata astun telgi kollakasse valgusesse mõningase ärevusega. Sõbraliku olemisega naine registratuuris viipab mu enda juurde. “Esimest korda?” küsib ta. Vastan eitavalt. Ma olen Rakvere doonorite hingekirjas. “Väga hea, siis läheb kiiresti.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles