Erivajaduseks ei loeta enam ammu ainult füüsilist või vaimset puuet, nagu võib-olla vanast ajast harjunud oleme. Erivajadus võib olla ka suurem tähelepanuvajadus, hüperaktiivsus või hoopis liigne introvertsus.
Juhtkiri: Erivajadus ei ole puue
26. august 2015, 07:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HEV-lapsi ehk hariduslike erivajadustega lapsi on meie ümber palju ning otse loomulikult käivad nad koolis. Aga järjest enam liigutakse selles suunas, et neid õpetatakse koos teiste õpilastega tavakoolis, küll väikeklassides. Ühest küljest on see lisakoormus koolile, sest need lapsed vajavad õpetajat, kellel oleks kogemus ja pädevus erivajadustega õpilasi õpetada. Teisalt ei ole neil lastel intellektipuuet ja nad on võimelised tavalise õppekava järgi õppima, kuid nad vajavad selleks häirivatest faktoritest vaba keskkonda.
Kui tavakool suudab seda võimaldada, ei ole küsimustki, kas lapsed seal hakkama saavad. Näiteks Kadrina keskkoolis on hariduslike erivajadustega õpilaste klass olnud tavaklasside kõrval juba vähemalt paarkümmend aastat.
Rakvere põhikooli näitel võib rääkida lausa olukorrast, kus ühe lapse jaoks on tööle võetud inimene. Kuigi see on kulukas, on äärmiselt tänuväärne, et selliseid asju tehakse.
Muidugi on nende lastega probleeme. Sageli tuleb õpetajal neile väga palju tähelepanu pöörata. Kui erivajadusega laps pannakse tavaklassi, nagu vahepeal tavaks oli, tähendab see õpetajale tohutut lisakoormust ning kannatajaks jäävad klassi ülejäänud õpilased. Isegi väga kogenud pedagoog peab suure osa tunnist kulutama üksnes selle lapse ohjeldamisele ja juhendamisele.
Samas võib “teistsuguste” laste toomine tavakeskkonda nn tervetele lastele anda teadmise, et on ka nendest erinevaid inimesi, ja kasvab tolerantsus. Kuid ka diagnoosita lapsed vajaksid väiksemaid klasse ja rohkem õpetajaid. Eestis on iga laps nii väärtuslik, et temaga võiks rohkem tegeleda.
Ühiskonnas, kus niisugused haigused nagu autism ning aktiivus- ja tähelepanuhäire aina sagedasemaks muutuvad, tuleb ka haridusasutusel välja töötada tegevuskava, kuidas käituda õpilastega, kel need esinevad, kuidas neid lapsi aidata ning neile täisväärtuslik elu võimaldada.