Nädala kaja: Hüperboloidi võrrand

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Marianne Loorents

Olen alati arvanud, et siin ja praegu elamine on õnnetunde alus. Võime tunda lõhnu, nautida rõõmu ja kuulata laulu. Arvutada, armastada ja alustada.

Nädal on kulgenud kummalises rütmis: kord minevikus, siis tulevikus. Edasi ja tagasi. Kohaloleku jõus ja eemaloleku võimus. Kordustes, mis ketravad tundide ja päevadega kogu nädalaks sõnu “Öö on siin soe, veidi rõske ja soe. Miski ei loe, mittemiski ei loe”.

Ja hea on, et nii on! Sest see punklaulupeo lõpulaul toob ja viib ikka ning jälle vallimäele, kus, põmaki, viimase laulu ajal langes mu peale meeletu rahu, silmapilk, olemine ja õnnetunne. Miski, mis loeb! Oh kaunis hetk, et viibiks veel! Et tuleks veel!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles