Kas olete märganud, et praegu on Eesti toidu kuu? On selline maaeluministeeriumi ellu kutsutud projekt, millega tähistatakse saagi valmimist ja väärtustatakse kodumaist toitu. Jah, see on tore – loomulikult armastab eestlane kohalikku toitu ning praegune aastaaeg pakub alternatiivi poodi minekule, sest aiast, põllulapilt ja metsatukast saab põske ja potti pista väärt kraami. Tähtsusetu pole seegi, et hinnaks on oma aeg ja korjamisvaev (või pigem rõõm?) ning korjekohale minekuks kulutatud kütus.
Juhtkiri: Muidugi tahame Eesti toitu
10. september 2015, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On positiivne, kui rõhutakse eestimaise tooraine kasutamisele nii kodu- kui restoraniköögis ning tuuakse välja need, kes seda teevad. Aga kodumaist tarvitatakse võimalusel ka kampaaniata. Samuti on enamik Eesti toidu kuu raames välja kuulutatud 30 sündmusest toimunud juba varasematel aastatel ning elanud oma elu. Tõsi, neid sobib hõlpsasti küll temaatilise kuu alla paigutada. Nimetagem siinkohal näiteks Koigi mõisa moosilaata, Sagadi seenenäitust, töötube Eesti piimandusmuuseumis, Paunvere väljanäitust, Olustvere hoidistemessi ja Narva-Jõesuu silmufestivali, lisaks Eesti toidu tutvustamist Berliinis ja Pariisis.
Selle kõige toreda taustal ootavad meie seakasvatajad maaeluministeeriumilt ilmselt pisut enamat, mis aitaks, et kohalik sealiha jõuaks meie lauale ka edaspidi.
Kui inimene läheb poodi, ei lähe ta sinna mõttega, et täna ostan Hispaania sealiha, Saksa jahu, Soome kurki, Poola õunu ja Itaalia kartuleid. Me ei vaja teavituskampaaniat, mis ütleks, et Eesti toit on hea ja et seda ostes toetame oma tootjat.
Paraku sunnib sageli enamikku meist langetama otsuse Poola õunte või Soome kurkide kasuks hind. Ja siin on küsimus ka suuresti dotatsioonides, mida ühe riigi tootjad saavad rohkem ja teise omad vähem.
Kõrge hinna vastu ei aita ükski kampaania. Kui rahakott lubaks, ostetaks kodumaist toidukaupa rohkem. Samas ei tea ostja ju täpselt, kui kodumaine üks või teine asi on – osa meie poelettidel olevast ja kodumaise firma nime kandvast kaubast on valmistatud piiri taga, ennekõike Lätis. Nii on näiteks õlle ja vorstiga. Ning teisalt – kui kodumaine on sisseveetud lihast tehtud vorst või sink?