Persoon: Pedassaare metsa vahelt leiab miss Merepiiga

Pedassaares ürgsete kuuskede vahel kaunist suvekodu omavale Reedale tähendas see kutse palju – järelikult pole unustatud.

“Oli väga huvitav olla VIP-külalisena … Mul olid päevarahad, mul oli omaette hotell, mul oli transport, ühesõnaga – nii, nagu peab,” räägib õhinal Reet, kes on olnud varem aastaid ka ise paljudel MMidel rahvusvahelise kategooria kohtunik.

Reet Tiik korraldas Eestis mainekat rahvusvahelist võistlust “Miss Merepiiga”. Siis organiseeris ta idanaabritele korralikke vastuvõtte. Ja sealt hakkas ka maailmameistreid kohe tulema.
“Kujutate ette, kui ma istusin seal Moskvas tribüüni peal, siis hakkasid tulema kaunid neiud, üks, teine, kolmas, ja kallistama mind,” meenutab Reet heldinult.

“Üks ütleb, et ega te mind ära ei tunne, ma olen esimene miss Merepiiga, teine ütleb, aga mina olen teine … Teate, ma istusin ja pisarad jooksid … Selline tähelepanu minu, vanamuti vastu, ja sellised lapsed, nad mäletavad.”

Need olid omal alal kõvad võistlused, mida peeti Tallinnas 15 aastat jutti ja mille vaimne ema loomulikult Reet Tiik ka oli. Ega asjata ei kutsuta teda veel praegugi nime järgi - Retik, miss Merepiiga.

Reet Tiik tõstab oma rookatusega tare köögiahjust välja tulise õunakoogi ning juttu jätkub kauemaks.

Vahepeal võtab ta sisse balletiasendi (nimetatakse tagarõhkseisuks või midagi sellelaadset), ehkki oma haige selja ja opereeritud puusadega ei tohiks. Isegi terved vajavad selleks soojendust. Pole mõtet märkida, et siinkirjutajal ei tule see välja isegi terve puusaga. Aga eks meil ole aastate vahe ka. Õnneks ei hakka vestluskaaslane spagaati tegema.

Ballett oli liiga edev

Kooliajal tahtis Reet minna balletti õppima, aga ta pidi oma teismeliseeas hoolitsema ema, vanaema ja venna eest ning aeg oli nii ängistav, et peenutsev balletitants tundus sugulastele kohatu. Ometi jõudis ta pioneeride paleesse, et selle alaga natukenegi tegeleda. Edasi siirdus Reet kehakultuuritehnikumi. Alles hiljuti käis ta kokkutulekul, kus tähistati 55 aasta möödumist lõpetamisest.

Kuna Reet oli väga kohusetruu ja sportlik, lõpetas ta selle tehnikumi cum laude, tundub loogilisena, et sealt värvati ta edasi Leningradi kehakultuuri instituuti riikliku stipendiaadina.

Selle üle tundis Reet suurt rõõmu, sest tahtis väga teise keskkonda, kuigi vene keelt algul ei osanud. Nüüd aga teeb lausa tõlketöid.

Leningradist naastes töötas ta aasta bürokraadina Tallinna spordikomitees, kuid südamesoov oli kogu aeg luua oma iluvõimlemisrühm. Selle ta lõigi, kui pühendunud iluvõimlemisfänn määrati tööle spordikooli direktoriks. Mererajooni spordikooli juhtis ta üle 11 aasta.

Reeta mäletatakse vinge naisena, kes alatasa käis midagi nõudmas ja enne ära ei läinud, kui oli selle saavutanud – kõik ikka laste nimel – kui uksest välja visati, oli ta akna kaudu tagasi. Ta ehitas Kadrioru parki ujumisbasseini ja jäähalli. Lisaks rajas Harjumaale Samblapõllule laste suvebaasi koos kämpingutega, sellega tõi ta Tallinnast lapsed, kel polnud maal suvekodu, tänavalt loodusesse ja pakkus sportlikku tegevust.

“Aga spordikoolis oli huvi iluvõimlemise vastu tüdrukute seas tohutu,” mäletab Reet Tiik. Eeskätt paelus see vene noori, sest Leningradist tulnud Reet oli tol ajal ainuke võimlemisõpetaja Eestis, kes oskas vene keelt, ja nõnda said ka seni veidi kõrvaletõugatud vene lapsed trenni tulla. “Lapsele peab ette näitama ja samas jutuga selgeks tegema,” rõhutab kogenud treener.

Aunaste ei saanud naeru pidama

Nüüd on aga vastupidi, edukaid venelasi on rohkem, sest vene tüdrukud on tegelikult andekamad.

“Võimlemises ei ole tähtis, kas sa oled loll või tark, vaid siin loeb geneetiline võimekus: slaavi-tüüp on sihvakam, eesti-tüüp aga matsakam,” on Reet aus, ent karm.

Kuidas juhtus, et tema enda andekaim  õpilane – eestlane Janika Möl­der – läbi lõi? “Aga tema on sündinud haruldase eestlasena, sest tal on pikad jalad.”

Kui Maire Aunaste käis Pedassaares Reeda juures Janika Möldrist saadet tegemas, siis Reet rääkis talle, et seal, kus Maire naba, asuvad Janikal ikka veel jalad, siis Aunaste naeris nii valjusti, et varesed kolisid Pihlaspeale.

“Jah,” seletab Reet järjekordset õunakoogilõiku pakkudes, “sul võib olla nii hea treener kui tahes, aga kui sa oled maatõugu ja matsakas, siis sinust ei tule elus iluvõimlejat.”

Janika Möldriga tegelema hakates ei mõelnud Reet enda kui treeneri peale, vaid just sellele, et kuidas saaks eestlastele sel alal kasu tuua. “Kui palju on andekaid, kõik need slaavlased, valgevenelased, kõik need pilusilmad seal, ükski eestlane ei pääseks Nõukogude Liidu võistkonda. Ja ma hakkasin otsima teid, kuidas Janika sinna lükata,” räägib üliemotsionaalne Reet Tiik, kes oma eesmärgi ka täitis. Janika Mölder tõusiski Nõukogude Liidu koondise ridades maailmameistriks. Lisaks Reeda tegevusele aitasid edule kaasa kindlasti Janika pere toetus ja piiga enda töökus. Kahjuks ei olnud iluvõimlemine tol ajal veel olümpiamängude kavas.

Reet Tiik räägib veel mitmest eestlasest, kes üsna kõrgele jõudnud, kuid ühel oli õnnetu lõpp, teine oli laisk … ja nii see läks.

Lindikava tõi armastuse

“Teate, mis on idioodikannel? See on arvelaud, vanasti kõik raamatupidajad klõpsutasid sellega, aga nüüd on meil IT.”

Nii vastab Reet Tiik küsimusele, mis puudutab inimese arengut ja praeguseid võimeid, võrreldes kümnete aastate taguste aegadega. “Aju areneb ja metoodika areneb,” rõhutab iluvõimlemisspetsialist.

Samamoodi on arenenud vahendid ja esinemisrõivad. “Mina esinesin potisiniste villaste dressidega, nüüd tehakse litreid täis seksikad kostüümid ja sellise lõikega, mis teevad jalad pikemaks.”

Mõistagi on kavadki läinud aja jooksul palju tehnilisemaks ja keerulisemaks.

“Kui ma tulin Venemaalt ja mul oli kaks linti: üks roheline, teine valge, siis vaadati, et mida ta teeb, aga nüüd ma näen, ikka see “Waltburgi öö”, aga hoopis teine inimene, teine kontseptsioon, teine kava,” räägib Reet.

“Minu abikaasa armus minusse sel ajal, kui tegin Tartus Eesti meistrivõistlustel vimplikava. Ta oli seal tohter ja tal oli esimesest abielust poeg kaasas ning ütles: kuule, millise tädi me siit valime,” kirjeldab Reet üht oma ammust võistlust. Sellele järgnes 28 aastat abielu.

Tema eksabikaasa on kuulus nõelraviarst, kuid Reet suskas teda esimesena nõelaga, et ta seda ala üldse õppima läheks, nii Hiinasse, Leningradi, Kiievisse kui Inglismaale.

Kui abielu lõpuks otsa sai, vajus miss Merepiiga masendusse. Kuigi ta käis ka Soome tööle, lootes samuti sinna siirdunud abikaasaga uuesti kokku saada. Kuid lõpuks tuli ikkagi tühja tundega ära.

Kibestus närib hinge

Tegelikult tunneb ta end siiani aeg-ajalt siiski üsna kibestunult: “Lootus saada tunnustust andumuse ja tulemuste eest teenelise treenerina ei täitunud,” ohkab ta sügavalt oma kapitäite medalite ja tänuplaatide kõrval. Siin osutab Reet ärajäänud personaalpensionile. “Eesti vabariik ei tunnista nõukogudeaegseid saavutusi,” nendib Reet nukralt. “Neid aegu enam tagasi ei saa, nüüd närid leivakoorikut, jood teed ja valad suuri krokodillipisaraid.”

Reet lisab mõne aja pärast: “Ma olen Eesti teeneline treener ja ma suren sellena, kas või vaesuses …”

Tagantjärele tunnistab Reet, et tema sooviks oli lüüa ka Võsul käima võimlemiselu – alates mudilastest kuni memmedeni välja. Kuna tal Pedassaares oli juba suvila, siis leidis, et Võsu on selleks hea paik oma kooli, lasteaia ja laagritega.

Kahjuks jäi mõte teostamata, sest arstid keelasid tema treeneritöö ära. “Ma ei ole treener, kes istub toolil ja kamandab: kolm-neli, tee ära,” tunnistab Reet.

Tippsport teeb invaliidiks

Reeda enda sportlik karjäär läks seljavigastuse nahka. Tahtejõu najal on ta saanud maksimaalsed kümme punkti, aga hüpet oli võimatu teha, see oli trampliinihüpe üle lati, mis kuulus tookord kohustuslikku programmi.
“Ma läksin liidu meistrivõistlustele, akrobaatikakava oli 9,2 ja hüpe oli null,” on Reedal meeles.

Siin leidis ta väljundi oma õpilaste kaudu. Vähe sellest, et ta tegi seda tipptasemel, ta oli esimene Eestis, kes tõi iluvõimlemise lasteaedadesse.

Koos oma õpilastega käis Reet Tiik võistlustel ja seal pidi ta tegelema ka kohtunikuna. Teinud läbi vastavad eksamid, sai temast esimesena Eestis sel alal rahvusvahelise tasemega õigusemõistja.

Reet Tiik tunnistab, et uute hindamissüsteemidega on kohtunikutöö muutunud kõrgemaks matemaatikaks. “Aga oleks ainult matemaatika, see ebaobjektiivsus ja hinnete ülesostmine on aina süvenenud,” muretseb Reet, kes tunnistab, et pisaraid ja pingeid on selle emotsionaalse ala juures väga palju.

“Enne oli see siiski rohkem objektiivne, sest sa pidid olema aus ja sul pidid olema teadmised,” ütleb ta.
Ent kuidas mõjub noortele neidudele niisugune pingutamine, mida iluvõimlemine nõuab?

“Lõppkokkuvõttes on tippsportlane alati invaliid ja ta jääb selleks, ükskõik mis eriala ka ei ole. Ühel on lävi kõrgem, teisel madalam, aga kui sa normist kõrgemale ronid, mõjub see negatiivselt,” ütleb Reet ja hoiatab, et probleemid tekivad siis, kui ahnus läheb liiga suureks.

Ise ta teeb aga vaatamata kaasasündinud seljaveale ja vahetatud puusadele iga päev füüsilist tööd (mullusel talvel kaevas lumme nii sügavad kanalid, et naabrinaine ei näinudki teda). Aga spagaati kogenud iluvõimlemistreener ja meistersportlane Reet Tiik õnneks oma rookatusega suvemajas seekord tegema ei hakanudki.

Enne lahkumist näitab ta kändu (just sealt oli kukkunud tormiga kuusk otse sauna ja maja vahele) ja räägib, kuidas ta omatehtud pirukaga kodumetsa rebast söödab.

Samal ajal maiustavad akna taga kolme liiki tihased ja puukoristaja.

Reet Tiik

• Sündinud Tallinnas, neiupõlvenimega Mägi.
• 1963. aastast sai meistersportlaseks.
• Oli 25 aastat Eesti noortekoondise treener.
• On välja õpetanud 26 Eesti meistrit.

Nimrat Kütt, tuttav

“Reet on väga enesekindel inimene, ta saab alati selle, mida tahab. Ta on ka tore võõrustaja, samuti on tal väga lai tutvusringkond. Reet on äärmiselt meeldiv suhtleja ning kõige tähtsamaks peab ta oma lähedasi.”