/nginx/o/2015/04/28/4009835t1hfcc9.jpg)
Mäng, kus kätega katad silmad ja sind poleks nagu olemas, on üks mu lemmikuid. Selles on midagi lummavat ja nii ma mõnikord lähengi ära, kas või hetkeks. Olen mujal, ei kuule ega näe. Korraks.
Nädala kaja: Reaalsuse peidus pool
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
19. september 2015, 08:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harrastan mõnikord seda asendustegevust, aga viimasel ajal olen olnud kohal. Paraku tundub mulle, et mõned meist, kõrgem võim, seda ei ole. Juba pikemat aega. Nonstop.
Põllumeeste mäss Toompeal, kuluhüvitise hiigelsumma, lahkuvate eksministrite ja riigikogulaste päris ellu naasmise tasu, Tallinna-Sadam-võttis-ei-võtnud-saaga. Hallo, kosmos!
Auväärse presidendi Toomas Hendrik Ilvese nädala alguses riigikogu avaistungil öeldu kõnetas. Vägagi.
“Tehkem Eesti uuemaks. Võtkem ette tõsised tööd ja visakem kõrvale asendustegevused.” Tundub ju tõesti, et sündmustel jalus lohisemine pole meil erand, vaid reegel.
Hädad ja otsuste mõju tabavad meie valitsejaid ootamatult nagu esimene lumi. Kus siis ollakse, pilvedes või maa peal?
Öelge mulle, mille kurjami pärast on vaja välja vahetada minister, kes on ametis olnud pool aastat, kellele on teema enam-vähem selgeks tehtud, palgatud nõunikud, ja siis virutatakse ta rahapatakaga üle parda, et tuua asemel uus ja ... samasugune. Veider, kas pole?
Kuidas on võimalik silmagi pilgutamata liisida pirakat autot, mis neelab kuus 500 euro eest kütust, või pidada 420eurone kohvipaus valijatega? Kas nullid on seal Toompea nõlva peal valesti?
Ja siinsamas vallimäe linnas mõtlen isekalt, et mis see siis ära ei ole, et lasteaia kohatasu tõuseb 12 eurot. Ainult! Hetk hiljem, ülekannet tehes, arutlen, et kuidagi ebaaus on küsida järsku rohkem raha koha eest lasteaias, mis on veel asenduspinnal.
Kuidagi ebameeldivalt, vabandust, totralt on kõlanud valitsejate selgitused selliste otsuste ja olukordade kohta. Ära on hakanud tüütama need laustotrad põhjendused. Kus on avaliksektorlaste arvates selliste otsuste, asjaolude laiem mõte ja mõju? Mõelgem hetkeks üksikemast, kellel on kolm last, või täis elujõus mehest, kes peab üleval oma haiget naist ning otsib juba pikemat aega tööd.
Kas pole need liiga päris ja tõelised, reaalsete inimeste lood, et sulgeda lihtsalt silmad ja takkapihta kõrvadki?