Juhtkiri: Püha ja puutumatu

Kui hakkame meenutama oma lapsepõlve, siis peab vist küll pea igaüks endale tunnistama, et mingil hetkel sai uudishimu keeldudest ja hirmust võitu ning ette sai võetud põnev ja erutav avastusretk turritavate aknaklaaside ja pehkinud taladega ahervaresse. Lagunenud maju on paraku olnud läbi aegade ja alati.

Nüüd, mil oleme täiskasvanud ja lapsevanemad, saame aru, et lapsele kätt ette panna pole sugugi lihtne. Ja õnnetuse eest pole keegi kaitstud.

Kui hoone uksed-aknad on suletud, sinna sisse ei pääse, hoone pole nii lagunenud, et varemetel turnida saab, ning ümbrus on enam-vähem talutavas korras, siis ei ole ka võimalik eriti rohkemat nõuda, olgu hoone nii kole kui tahes. Sest eraomand on püha ja puutumatu.

Ega trahve ka nii väga usinalt tehta, et omanikud ise tondilossid kokku lükkaksid. Mõneti on tondilosside olemasolu arusaadav, sest nende lammutamine on päris kulukas. Ja kui ikka raha ei ole, siis ei ole.

Samas hoiavad ka mõned päris kopsaka rahakotiga inimesed oma lagunevat kinnisvara. Võib ju spekuleerida, et ootuses – äkki keegi pistab tule otsa ja saabki nuhtlusest lahti. Ja ei pea ise midagi maksma.

Omavalitsuse kraesse ei saa lagunenud hoonerisude lammutamist samuti lükata, sest noodki loevad ju kaukas iga senti.

Ja kui on valida, kas teha korda lasteaia lekkiv katus või lammutada tondiloss, siis ilmselt ei teki küsimust, kummale poole vaekauss langeb.

Mõnikord on omavalitsused siiski võtnud ahervared ka nii-öelda kingitusena vastu, et need lammutada, kuid seda ikkagi juhul, kui neil endal on võimalik nende likvideerimiseks toetust küsida või kui omanik (näiteks üksik inimene hooldekodus) on tõesti võimetu midagi ette võtma ja likvideerimiseks on suur avalik huvi.

Aga ehk võiks risumajade pahatahtlikke omanikke korrale kutsuda nende avalikustamisega? Või asuda kaunite kodude ja muidu kenade hoonete kõrval ka koledamaid “autasustama”? Ehk oleks sellestki kuigivõrd abi.