Priitahtlike pritsimeeste leekivad saatused

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii need vabatahtlikkuse aastakümned kogunevad. Kadrina priitahtlikud päästjad alustavad väljasõite 88 aasta vanusest komandost, sõites sündmuskohale 40aastase autoga. Enne veel kiivirid pähe, voolikud kaasa – ja minekule!
Nii need vabatahtlikkuse aastakümned kogunevad. Kadrina priitahtlikud päästjad alustavad väljasõite 88 aasta vanusest komandost, sõites sündmuskohale 40aastase autoga. Enne veel kiivirid pähe, voolikud kaasa – ja minekule! Foto: Meelis Meilbaum

“Tuul kogub jõudu. Pööris! Tõmme! Kõik süttib, põleb, suitseb ja kärssab! Ah sa poiss, tuulekeeris otse peal! Tulekera on kõikjal. Põlemine! Suits! Tahm!” jutustavad vaheldumisi Arne Kastemäe (72) ja Lembit Liiv (65).

 “Ja mis siis edasi saab, Kadrina vabatahtlikud päästekomando mehed?” “Mis seal ikka, käemärkidega näitame, et vesi joana peale, ja ongi kõik! Edasi! Minek!” räägivad mehed, kes vabal tahtel iga päev ennetavad, päästavad ja kustutavad.

Ooteaeg möödub kirbelõhnalises päästekomandomajas, mis on nende meeste vabatahtlikkuse kants olnud kümneid ja kümneid aastaid. Lembit Liivi panust näitab väljakutsete arv, mis tiksub tuhandetesse. Arne Kastemäe arvutab oma osa teistpidi, aastaarvu abil, mis näitab, millal ta otsustas oma soovile järele anda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles