Maailmaharidusse panustamine Ghanas andis lenneldes-priiks-tunde

Täielik pühendumine oli õpetajannale mõjunud nii rusuvalt, et ta mõistis – reisimine ja enda päralt olemine võivad ta stressist vabastada. Võimalusest minna Ghanasse kuulis ta paar päeva enne vabatahtliku otsingu lõppu. “Pool tundi enne südaööd, kui kukkus konkursi tähtaeg, saatsin dokumendid. Ega ma sellesse väga ei uskunud. Mis Aafrika ja mina,” räägib naine, kes varsti maandus maailma teises otsas. Kohas, kuhu arengukoostööorganisatsioon Mondo saatis ta missioonile.

1.09.2014

Tunnen end kui Anu ja Mardi Sipsik. Hoole ja headusega hoitud, ­parimate soovide ja nõuannetega teele saadetud. Paljud on minult küsinud, kas kardan ka. Kui keegi ütleks mulle, mida ma täpsemalt kartma pean, saaksin otsustada. Kuna ma ei tea, mis mind ees ootab, siis ei hakka niisama kartma. Usaldan end ja elu.

Need esimesed tunded, mis naine blogisse sõnastas, kandsid tublit kindlameelset noort naist kõik need kuud. Kuigi Lin-naal, nagu kohalikud teda kutsusid, polnud õrna aimugi, millised olukorrad teda ees ootavad. Seal, Ghana vabariigis, kus elab 24 000 000 inimest ja kuhu ta oli päriselt kohale jõudnud.

4.09.2014

Näen ääretul hulgal kontraste. Ülikonnas mehed ja kitsekarjad Loperamidita (kõhukinnisti) bussijaamas, mille kõrval meie Balti jaama tagune on modernsus.

Ainsa valge inimesena pälvin ootamatult pisikeste krussisjuukseliste kaksikute tähelepanu. Nende rosinasilmad kaarduvad kiivideks, julgem neist tuleb ja küsib: “Oled sa päris?” Olen ju? Olen ma ikka PÄRISELT siin?

16tunnilise bussisõidu järel seisan juba palju ülbemalt jaamas, tõrjudes tähelepanuavaldusi ja keeldudes taktitundeliselt oma kontaktide jagamisest.

Mondo liikmed olid Liinale, keda kutsuti seal soojal maal Pokaks (naine) ja Solimiiks (valge inimene), liigse tähelepanu suhtes sõnad peale lugenud.

Kuid siiski mõistis kaunis neiu, et loov- ja aktiivmetoodite koolitused, mida ta sealse piirkonna 30 kooli õpetajatele annab, ei pruugigi kulgeda lihtsalt, kiiresti ega loovalt.

18.09.2014

Saan teada, et kõige populaarsem eriala on siin just õpetaja oma. Valdav osa neist on noored mehed. Miks? Sest õpetajaamet võib olla ainus kindel töökoht üldse!

Esimestel vabatahtliku kuudel näeb Liina, et riigi haritumad mehed jäävad koolitustele hiljaks, nurisevad vee ja tühja kõhu pärast, teevad meestenalju, tukastavad ja imestavad kõvahäälselt, et päevaraha ei antagi.

Oma õpetamise teisel kuul kirjutab Liina blogis tavapärasest koolitusest: “Materjalide ja meetodite puhul olen välja toonud viis Albert Einsteini tsitaati. Vestlus on elav ja asjalik. Mitte keegi pole silpigi kuulnud Einsteinist. Uurin, kas küsimusi on. “Ütlesid, et oled kümme aastat ülikoolis õppinud, kui vana sa siis oled?” on esimene uurimisküsimus meesterahvalt ja teine “Kas sa oled abielus?”. Viimase üle ma enam ei imesta.”

Stressivaba elamine on see, mida Liina, kelles on midagi aafrikalikku ja keda peeti väga valgeks rikkaks eurooplannaks, peab iseenda arengus selle perioodi suurimaks kordaminekuks. “Olen uhke, et mul ei tekkinud mitte ühtegi konflikti. Olukordi, kus oleksin vihastanud või tundnud negatiivset emotsiooni,” ütleb õpetaja, kellel oli Ghanas vabatahtlikuna täita mitu ülesannet. Tal tuli suunata õpetajaid ja vedada sõpruskoolide  toiduprojekti. Ise soovis ta harjutada lugemist väikeste rosinasilmadega.

18.09.2014

Kui ma Kongo algkooli juurde jõudsin, oli koolipäev juba alanud. Lapsed kraamisid, pühkisid ja mööbeldasid, õpetajad istusid kooli ees ja värisesid. Külmast. Esimestel koolipäevadel on väga tähtis roll. Mängitakse, joostakse, räägitakse juttu, tehakse nalja, tantsitakse gruppides. Alles kolmandal päeval trehvasin meie mõistes õppetundi – õpetaja klassi ees ja õpilased õppimas.

Elevust ja rõõmu nägi Liina laste silmis iga päev. Mis siis, et paljud neist ei oska silpigi lugeda, nende hüppenöör on seotud riidetükkidest, nad elavad koolimajas ja õpivad klassis, kus on koos ligi 100 last, korrates õpetaja etteloetut. Nooremad õed-vennad on neil tunnis kaasas, õpetajad kasutavad tavapärase motiveerimis- ja karistusvahendina piitsa ning päevast päeva on toiduks maitsetu liimine jahukört.

12.10.2014

Logre algkoolis maitstakse Eesti musta rukkileiba. Kas see on kook? Kas te sööte seda teega koos magustoiduks? Kui ma ütlen, et see on leib ja sinna peale paneme võid ja liha, siis on imestus suur ... Ja nad söövad seda terahaaval, ettevaatlikult.

Suur rõõm laste silmis ei tulenenud ei kaasavõetud leivast, halvaast ega šokolaadist, vaid neid vähenõudlikke lapsi kütkestas iga kiri, üksainus postkaart. Ja imelisest imelisem kingitus – telefon.

“Nokia 5110, mida laadimas saab käia vaid turupäeval, sest elektrit enamikus majapidamistes ei ole. Poisid ootavad muidugi ka kingituseks jalgpalli, sest iga Ghana poiss mängib seda,” räägib õpetaja, kes ise võttis Ghanast kaasa plaksutuse.

“See meeldib mulle väga. Kui keegi klassist õigesti vastab, siis terve klass reageerib ja tunnustab seda õpilast teatud rütmilise plaksutusega. Õpilane tunneb end ülihästi, sest kogu klass plaksutab talle, ja need, kes tagareas midagi joonistanud, peavad oma käed vabastama ja kontsentreeruma sellele, mida kõik teevad,” räägib Saaremäe, kes tunnistab, et seal kaugel maal õppis ta peamiselt seda, kui vähe on rõõmuks vaja. “Seda, et olen iseendale kõige olulisem. Et see ongi minu enda tee, õnn ja rõõm. Ja elu.”

Artiklis on kasutatud väljavõtteid Liina Saaremäe Ghanas kirjutatud blogist.