Kuivatatud õun – superfood ja lapsepõlvemaius

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike Kevin teeb peenmotoorikaharjutust – lükib vanaema lõigatud õunaviilud nöörile.
Väike Kevin teeb peenmotoorikaharjutust – lükib vanaema lõigatud õunaviilud nöörile. Foto: Meelis Meilbaum

Kas mäletate, mis mekk oli lapsepõlves ema kuivatatud õuntel? Või on meeles, kuidas vanaema lükkis sügiseti õunarattaid nöörile ja pani soojamüüri äärde kuivama? Meenub ... Ei tule üldse tuttav ette? Siis on õige aeg õunakuivatamiskunst (jälle) käsile võtta.

Paar sügist tagasi oli Ärina küla mehel Kaljul väga külluslik õunasaak. Et mahla oli veel eelmisest hooajast järel ja lambadki ei suutnud end ette kantud ubinakuhilatest läbi maiustada, tuli Kaljul ühtäkki meelde lapsepõlv. Nende köögis oli siis puupliidi kohal suur sõel, millel kuivatati sibulaid-herneid-ubasid, aga ka õunu. Ja kuivatatud õunu oli ju nii hea talvel krõbistada! Olid kuuekümnendad ...

Nüüd, 21. sajandil, meisterdas osavate kätega Kalju oma puupliidile analoogse abivahendi: võttis meeter korda meeter roostevaba pleki, millel pilud sees, ja kinnitas pliidi kohale. Sügiseti tuleb tihti pliidikütmist ette ning pole muud muret kui õunaviilud sõelale kuivama panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles