Pungipuldist poistekoori

Virumaa Poistekoori verivärske dirigent Edmar Tuul on koolituuril, et kuulata oma kõrvaga virulastest laulupoisse ja kutsuda hästi viisi veeretavad (väike)mehed veerandsajandile lähenevasse koori.

Kuni Haljala väikemehed end koguvad, lennutab Edmar Tuul klaverilt kerge meloodia. “Poisid, tuleme siiapoole. Ma ei löö ega hammusta!” lubab soojade lõbusate silmadega koorijuht.

“Mina olen Edmar. Mis sinu nimi on?” pärib ta esimeselt julgelt. Alustatakse. “Mi-me-ma-mo-mu!” püüab arglik hääleke klaveriga koos kõlada. “Võta hästi rahulikult,” rahustab dirigent pabistajat. Proovitakse uuesti. Vahepael lõdvestatakse õlgu ja suunatakse pilk seinale, et oleks kergem keskenduda. “Suu lahti! Sa pead saali täis laulma!” Hääl läheb julgemaks. “Tubli poiss! Teine sopran!” saab esimene poiss koorikinnituse.

“Sa oled väga tubli, aga proovime järgmine aasta uuesti. Vahepeal harjutad koos õpetajaga,” paneb Tuul teise väikemehe ootele. Neid julgustavaid ja lootust sisendavaid sõnu läheb päeva jooksul mõnigi kord tarvis.

Kolmanda rübliku viisipidamise suhtes jääb dirigent kahevahele. “Kas tahaksid meil laulda?” pärib ta väikemehelt. Vastuseks on tasane, aga veendunud “jah”. Dirigent noogutab ning koori direktor Ello Odraks annab uuele kooripoisile vanemate jaoks kaasa kirja, et saada neilt nõusolek.

“Poisid! Mis toimub?” pärib dirigendi heatahtlik, kuid autoriteetne hääl ning laulujärje ootajad lõpetavad sebimise ja madistamise poolelt sammult.

“Lase hääl valla! Pane kogu kere kõlama!” aitab dirigent “mi-mo-mud” aina kõlavamaks timmida. Edmar Tuule sõrmed jalutavad mõnikord mõtiskledes üle klaviatuuri. “Sul on keeruline aeg, sa ei tohiks laulmist katkestada. Teeme harjutusi, et häälemurre läheks sujuvamalt,” soovitab ta teismelisele lauljale.

Kundas niheleb ootusärevalt kaheksa poissi. Üks ütleb, et ei taha kooris laulda, ja võib minna. “Kes on esimene?” küsib dirigent. Kohe krapsab üks käsi püsti. “Jaa-jaa-jaa-jaa-jaa!” läheb hääleprooviks. “Just! Väga tubli! Lähed alti!” saab julge alustaja kooripääsme. “Siit tuleb teine Reigo Tamm! Vaatame kahekümne aasta pärast!” ennustab Edmar Tuul järgmise kooriuusiku tulevikku.

Kui ette astub närveerimisest krampis jüts, tõuseb dirigent klaveri tagant: “Hüppame natuke!” Hüpatakse koos, et keha vabaks ja närv maha saada. “Fenomenaalne! Super!” lendab aina häid hinnanguid. “Jeeee!” rõõmustab kooripoisiks võetud Elizan, kui tormab, paber peos, saalist välja.

Edmar Tuul teab poiste hirme hästi. “Mäletan, kuidas ise käisin kaheksaaastaselt Venno Laulule ette laulmas. Oli kõhe tunne küll,” meenutab endine Estonia Poistekoori laulja enda kunagisi koorikatseid, kui veereme läbi tiheda vihma Vasta kooli poole. Seal kohtuvad Edmar ja Elmar, viimane laulab vana head koolialguse laulu, kus s käib susinaga ja jotil on saba taga. “Mõtle nüüd, et laulad Nokia kontserdisaalis tuhandetele inimestele,” soovitab dirigent. Hääl saab kohe vägevama kõla. “Kas sulle meeldib laulda?” pärib Tuul. “Jah!” on kindel vastus.

Lauljaid leitakse Sõmeru põhikoolist ning Rakvere gümnaasiumi algklassipoiste seast. Üks hea hääle omanik jääb siiski kindlaks, et ei taha laulda. Isegi siis mitte, kui dirigent lubab jõuluni koorilaulu katsetamise eest kasti jäätist.

Rakvere gümnaasiumi Vabaduse tänava majas on lauluõpetaja ja Virumaa Poistekoori endine dirigent Linda Gordejev valmis pannud veerandsada noormeest, täiendamaks poistekoori kõrval ka Virumaa Noorte Meeskoori ridu. “Alguses jorisevad, aga varsti laulavad. Neid tuleb ainult natuke susida ja väheke vigurit teha. Nad on nii tublid,” kiidab Gordejev õpilasi.

Vaikse olekuga Karli hääl läheb aina madalamale ja madalamale ning Edmar Tuule silmad aina suuremaks. “Kas sa tead, mis sa praegu tegid? Laulsid kontraoktavi si! Ma tunnen kuut lauljat, kes suudavad niimoodi laulda ... ja ma tunnen kõiki Eesti lauljaid!” on dirigent jahmunud. Noormehe suunurka ilmub arglik, aga väga õnnelik naeratus.

Kuulamine jätkub. Leitakse kaks suurepärast tenorit ja teisi häid hääli. “Kas tahad laulda?” pärib Tuul igalt poisilt ja noormehelt. Vägisi kedagi koori ei pisteta, aga “ei” peab saama korraliku põhjenduse. Mees nagu orkester – lisaks kooride juhatamisele, laulmisele ja pillimängule asutas Edmar Tuul muu hulgas 17aastaselt pop- ja rokkorkestri Reaalmažoor ning sel suvel lõi Rakveres pungikoori kõlama – ei lase kellelgi puhtast viitsimatusest end muusikarõõmust ilma jätta.

“Mis toimub siin majas ja kogu Virumaal?!? Nii noored poisid ja niisugune materjal! Minu kõrv ei ole selliseid hääli kuulnud. Super!” on Edmar Tuul pärast päevapikkust reisi ja 52 poisi kuulamist hämmingus. “Ettelaulmised tekitavad niisugust särinat, et tahaks juba tööd teha!” on uus koorijuht vaimustusega laetud.

Edmar Tuule esimene kohtumine endavanuse kooriga, milles on 25 aastaga laulnud üle tuhande Virumaa poisi, jõuab kätte homme. Siis on koorijuhi ees lisaks enda valitud poistele eelmise dirigendi Sander Tamme koolitiiru mitukümmend leidu ning end tema käe all kõlama laulnud “vana kaader”.

VASTAB EDMAR TUUL:

Mis kuulamispäevast silma-kõrva hakkas?

Minu jaoks oli esimene kogemus käia mööda maakonna koole ja kuulata üle poolsada last. Rõõm on see, et poistel lauldes silm särab – tahetakse laulda.

Jäin väga rahule, saime palju häid lauljaid. Kohtasime nii tublisid esimese klassi lapsi kui ka murdeealisi poisse, kes laulavad fenomenaalselt madalaid või kõrgeid noote. See on haruldus! Olen väga elevil.

Proovi tulek on sõitmise poolest küll keeruline, aga me leiame võimaluse, et poisid saaksid koori tulla. Katsume jagada sõidukeid ja teha nii, et iga poiss, kes tahab poistekooris laulda, seda ka saab. Kui väga tahta, on see võimalik.

Miks peaks poiss kooris laulma?

Minu jaoks on tähtis see, et inimene tegeleks muusikaga. See avardab silmaringi, eriti lapsena – sinu fantaasia läheb möllama ja saad end välja elada. Tänapäeval näen poiste hulgas palju karjumist ja nügimist – see on soov end välja elada. Minu jaoks on eluaeg muusika olnud koht, kus end välja elada. Olgu hea või halb päev, muusika on alati olemas.

Meil oli täna üks poiss, kes laulab väga hästi, aga ei jõua kooris käia, sest mängib juba seitse aastat kitarri ja tahab bändi teha. Mina ei hakka teda koori sundima – ta lubas, et jätkab muusika tegemist, ja siis on kõik hästi.

Mis ja kuidas meelitas teid Virumaa Poistekoori ette?

Seoses laulupeoga on mul au ja kohustus tegelda meeskooriliigiga, mis on peaaegu surnud liik. Poistekoor ja meeskoori säilitamine on missioonitöö.

Virumaa Poistekoori on kõik, kellelt küsinud olen, taevani kiitnud. Raskeks tegi otsuse see, et hooaeg tuleb mul natuke tihe, aga tänu meeskonnale ei saa see probleemiks.

Olles ise poistekoorist välja kasvanud, olen Hirvo Survaga rääkinud, kuidas ja mida teha. Temalt sain innustust ja tahtsin proovida. Olen Tallinnas natuke poistekooridega tegelnud ja see on vahva. See on tagasitulek. Alustasin poistekoorist, siis läksin muusikakooli ja sealt sai mu muusikuelu alguse. On aeg natuke tagasi anda.

Hirvo Surva, kes oli kolmteist aastat Virumaa Poistekoori dirigent, oli ka minu esimene dirigent. See on omamoodi huvitav ring: tema alustas noorena ja kasvatas seda koori, nüüd siis õpilased võtavad üle.

Minu jaoks on see natuke harjumatu: mäletan, kui olin 9–10aastane, laulsin Hirvole ette ja kartsin kangesti ...

Ello Odraks: Olen üle kahekümne aasta ringi käinud ja poisse kuulanud, aga tänane päev oli eriline. Vaatad, et klaveri klahvistik lõppeb enne ära kui noormehe hääl. Nii bassi kui tenori osas. Harva tuleb niisuguseid lauljaid. Tänu dirigentidele poistekoor püsib, aga peame kandma pidevalt hoolt lauljate järelkasvu eest. Otsisime dirigenti ja Edmar Tuult soovitasid tema kolleegid Maret Alango, Reigo Tamm ja Jaanika Kuusik. Paistab, et leidsime tõelise pärli.