Juhtkiri: Kes on vaene, sellele puistama peab kotti

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Oleme sageli kuulnud, et abi paluv inimene või grupp kasutab abi kurjasti või pole talle seda tegelikult vajagi. See mõjub kokkuvõttes halvasti usaldusele ja neile, kes tegelikult seda abi vajavad. Tänases Virumaa Teatajas jälgime toiduabi jagamist ning saajaid ja panime tähele, et mõnel puhul abi andmine just süvendab õpitud abitust.

Keegi ei püüa ega saa eitada seda, et meie ümber on palju neid, kes saavad hakkama vaid ühiskonna solidaarsuse toel. Tihti ei räägi me aga sellest, kui palju on neid, kes seda sama solidaarsust osavalt ära kasutavad. Kas õpitud abituse sündroom muudkui süveneb? Kas kõik inimesed, kes toidupanga järjekorras seisavad, on ikka tõelised abivajajad? Või on tõelised abivajajad kusagil, kus me neid ei leia?

Välise vaatluse põhjal ei saa sageli öelda, milline on inimese majanduslik olukord. Ka kolme lapsega üksikema võib lasteraha eest osta endale selga mitmekümneeurose jope ja sellega toiduabi järjekorras oodata. Seda ju ei näe, kas laste kõhud on tühjad või mitte. Nõnda teavad ka toidupanga vabatahtlikud rääkida, et invaliid, kes pidevalt toiduabi saab, ostis poest hoopis suitsu ja kuuspaki õlut …

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles