Koolipsühholoog: “Kiitust meil väga palju ei jagata”

Tänavu kevadel Tartu ülikooli teadlaste osalusel valminud laste heaolu uuringu järgi on Eesti õpilased kooliga üsna rahulolematud. Mida teie selle peamisteks põhjusteks peate?

Gümnaasiuminoored on nimetanud ühe põhjusena meeletut koormust. Kui noor tunnetab endal kohustust olla väga tubli ja korralikult õppida, kuid tahab samas ka huviringides käia ja oma elu elada, siis lihtsalt tekib olukord, kus kõike saab liiga palju. Kindlasti ei ole see seotud sellega, et meil on halvad õpetajad ja mujal paremad.

Meie koolisüsteemi on juba ammugi kritiseeritud – väärtustatud on tuupimine ja faktiteadmised. Mida teie Eesti koolisüsteemist arvate?

Minu arvates on meie koolisüsteem pidevas muutumises. Tuupimispõhine süsteem, kus loovust on vähe, on juba ammu kriitika alla seatud, ja pidevalt arenetakse selle poole, et lastel tekiks mõtlemine raamidest väljapoole. Pigem on probleemiks – ma räägin psühholoogina – kooli nõudmised. Võibolla ei olegi need kõige suuremad, kuid nende kõrval on ka vanema nõudmised ja ootused. Laps tunnetab vanema ootusi ja tahab neile vastata. Kuna ühelt poolt nõuavad kõik õpetajad enda aines häid tulemusi ja teiselt poolt on vanemad pannud oma lastele suuri ootusi, ongi laps täiesti üle koormatud.

Mis probleeme on õpilastel veel?

Probleemid saavad alguse sellest, millised me oleme, kus oleme kasvanud, mida endast arvame, kuidas end hindame, kuidas tuleme toime sotsiaalsetes situatsioonides. Kui noor arvab endast hästi ja tajub maailma sõbraliku paigana, lepib sellega, et kool on täpselt selline, nagu see on, siis läheb ta koolisüsteemist ilusti läbi.

Kui aga vanematel on lastele väga suured ootused ja laps teeb kõik, et ­ootustele vastata, kuid edusammud jäävad vanematele märkamata, siis võivad tekkida probleemid. Näiteks kiitust meil ju väga palju ei jagata. Vanematena arvame, et jagame kiitust, kuid kiitvas lauses võib vabalt olla sõna “aga”. Laps tunnetab, et see, mis oli enne “aga”, ei ole nii oluline kui lause teine pool.

Kas probleemidega laps tuleks saata teie juurde?

See ei käi nii, et toome lapse kohale ja psühholoog teeb ta korda. Väikesed lapsed ei saa iseendaga tööd teha, nad sõltuvad keskkonnast, milles viibivad. Kui nende ümbrus hakkab muutuma, siis kaovad ka probleemid. Väiksema lapse puhul uurin, kuidas pere toimib, annan vanematele nõu, vahel soovitan pereterapeuti.

Laps on vormitav nagu plastiliin. Keskkond vormib teda. Kui vanem oskab lapsele õigesti läheneda, hakkab ta avanema, nende suhe muutub paremaks. Vale on ka arvata, et murdeea saabudes on lapsevanem lootusetult hiljaks jäänud. Ei ole, ka siis saab vanem õigesti käitudes olukorra päästa.

Kas koolistress on kiusamise üks põhjuseid?

Pigem ei ole. Miks keegi peaks kedagi kiusama? Kas õnnelik inimene püüab teisele halba teha? Mitte kunagi, ta on eluga rahul. Aga see, kas me oleme õnnelikud või õnnetud, ei sõltu nii palju koolist kui kodust. Õnnetud lapsed on ka need, kes on ärevad, nemad on tavaliselt pärit hoolivatest kodudest. Seega on see nii lai teema, et kindlaid vastuseid ei olegi.

Kui koolikiusamisest kitsamalt rääkida, siis – kes seda näevad? Õpetajad. Kes pigistavad silma kinni? Ikka õpetajad. Kas nad teevad seda selle pärast, et neid ei huvita? Ei, nad lihtsalt ei oska midagi teha ning tihtilugu ei näigi kiusamine kiusamisena.

Tihti kiusatakse lapsi, kes millegi poolest erinevad. Näiteks käitub laps provotseerivalt – siis ollakse kiired arvama, et ta on ise selles süüdi.

Kuid võib-olla ta ei oskagi teisiti käituda. Ei tohiks süüdlast otsida, sest kiusamises on kaks poolt: kiusaja ja kiusatav. Tegelema tuleb hakata nende mõlemaga, samuti kaasata nende pered.

Mida siis teha, kui kiusamine on varjatud ja õpetaja ei teagi sellest midagi? Kas talle ära rääkida?

Paljud noored arvavad, et siis satuvad nad kaebupunnidena veel suurem kiusu alla.

Sellisel juhul soovitan siia tulla ja mulle rääkida. Kui laps ütleb, et kool ei tohi mingil juhul sellest teada saada, siis nii jääbki.

Kui ta ei julge ka siia tulla, võib ta helistada usaldustelefonile. Tähtis on, et laps saaks oma mure kellelegi ära rääkida.

Kuidas saada hakkama õpetajapoolse kiusamisega?

See on kahe otsaga asi – kas laps arvab, et õpetaja kiusab, või kiusab õpetaja päriselt. Lapsed võivad tõlgendada õpetaja käitumist kiusamisena, kuigi see ei ole nii.

Kui aga õpetaja tõesti kiusab, siis võiksid lapsevanemad pöörduda kooli direktori poole. Kool peaks seda õpetajat jälgima. Ükski õpetaja ei hakka last kiusama, kui ta armastab oma tööd ja on välja puhanud.

Ületöötanud õpetaja käitumine võib muutuda, õpetajad põlevad samuti läbi. Kui õpetajal tekib vaimne ülekoormus, peaks ta oma elus midagi muutma.

Tähtis oleks, et elus valitseks tasakaal. Rõõmu valmistavaid tegevusi peab jaguma igasse päeva.

Millal peaks noor inimene teie juurde tulema?

Kui noor arvab, et tal on mure, tulgu kohe, võimalikult kiiresti. Kohale tuleks tulla ka siis, kui on selline tunne, et ei ole kellegagi rääkida, keegi ei mõista.

Tähtis ei ole ka see, kas enda meelest on mure suur või mitte. Osa vanemaid ütleb, et neil on nii kinnine laps, teda ei ole mõtet psühholoogi juurde saata. On ikka, küll lahenduse leiame.

Kui ruttu saab laps või noor psühholoogi juures käies oma enesekindluse ja rõõmu tagasi?

Seda nii öelda ei saa. Mõnikord on lapsel vaja lihtsalt probleem ära rääkida ja asjad hakkavadki liikuma.

Vahel on aga vaja tööd teha ka perega: kui peres on probleemid, siis on ka lapsel probleemid.

Kas noor inimene võib oma mure teile täiesti rahulikult ära rääkida, teades, et te ei naera teda välja ega mõista hukka ning see ei jõua teiste kõrvu?

Ma ei naera teda välja ega mõista hukka, ükskõik mis asi see siis ka ei oleks. Ka ei jõua see teiste kõrvu.

Kas teie juurde võivad tulla ka teiste maakonna koolide õpilased?

Mina võtan vastu vaid Rakvere koolide õpilasi. Aga väga head koolipsühholoogid on ka väljaspool Rakvere linna.