Nädala kaja: Usun, ei usu

Anu Viita-Neuhaus
, toimetaja, Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Marianne Loorents

Nüüd, vahetult enne koolivaheaega, ei usu ma triipudesse kannika peal. Küll aga usun numbritesse, mis statistikaamet meie ette laotas.

2019. aastal elab Eestis ainult 1 306 670 inimest. Seda siis, kui iga naine ei sünnita vähemalt kahte last. Või iga inimene ei meelita tagasi kolme Maarjamaalt lahkunud inimest. Või ei veena vähemalt ühte välismaalast Eestisse kolima. Jah, ma tõesti ei soovi, et oleksime oma vananeva rahvastikuga ja langeva iibega üks väiksemaid rahvaid maailmas. Hirmutav on fakt, et Eesti rahvaarv väheneb 30 aastaga 100 000 inimese võrra.

Nii ma siis küsingi, mida suudan ja saan riigi heaks teha. Kui sünnitaks (veel) lapsi, viskasin Facebookis õhku mõtte täita maa lastega. “Vaatan, et saan endal hinge sees hoida. Mis elu see oleks, kui pugiksin riisi koos toimetulekuabi saavate lapsukestega,” lausus tuttav. Jah, ka statistikaamet ütleb kuivalt, et 2013. aastal elas suhtelises vaesuses iga viies elanik ja absoluutses vaesuses 8% Eesti elanikkonnast. Karm!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles