Juhtkiri: Püha Edgari kiusamine

Liiklusummikuid tallu viival kitsal metsateel võis ette aimata, sest kahtlemata oli üle Eesti antud keskerakonna kontoritele käsk bussid välja ajada – just suur mass pidi avalikkusele näitama, et Edgar Savisaart ei jäeta üksi.

Võis aru saada niisugustest inimestest, kes olid tulnud lihtsalt uudishimust või nalja pärast, aga seal oli palju neid, kelle jaoks Savisaar ongi pühaku võrdkuju. Ja selline usuhullus on hirmutav.

Kui aia taga luristati seljankat ja vene keelt kõnelevad pensionieas naised kukkusid Sulo laulu saatel tantsu vihtuma, siis aeda sisenedes oleks nagu matustele sattunud.

Kord oli tunne, et viibiks justkui mausoleumi ees (kes on Moskvas Lenini vahakuju vaatamas käinud, see mõistab), siis jälle, nagu oleks jõudnud Sai Baba või mõne teise imetegija juurde, kelle puudutus teeb õnnelikuks ja täidab soovid.

Kirikuõpetajat ootavad küünlad, vaikne sosin ... Kohati ei saanud aru, kas üldse naerda tohib või pillutakse selle eest kividega surnuks. Edgari nime skandeerivad inimesed.

Ja muidugi pöörane rahvamass, mis peatselt muutus looklevaks sabaks ukse ees.

See, miks Savisaar seda tegi, on selge. See oli kogu riigi ja selle õigussüsteemi väljanaermine, endale usalduskapitali kogumine toetajaskonna arvelt ning kampaania tegemine eelseisvateks parteijuhi valimisteks, ja muidugi mõista meediaga manipuleerimine. Miks aga suur osa inimesi käitub ngu ususekti kokkutulekul, jääb arusaamatuks. Inimliku kaastundega ei olnud seal küll palju pistmist.

Savisaare käitumismustrit järgides võiks ju teised süüdistatavad ka rahva kokku kutsuda ja komejanti teha – kogunegu siis laevad Tallinna Sadama juhte kaitsma või rullnokad süüdistatava roolijoodiku manu ja nõnda edasi.

Heimar Lenk ütles asjaloo ju otse välja – võib-olla kujunebki Savisaare talu kohale paljude jaoks pühapaik, kus tagakiusatud poliitikut kummardamas käiakse. Nimetagem seda siis Edgarlandiks.

Aga kas see kõik demokraatliku riigikorraga kokku käib? Ju mitte.