Marko Pomerants: väike Eesti ja suur maavaramure

Marko Pomerants
, keskkonnaminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Pomerants, IRL.
Marko Pomerants, IRL. Foto: Erakogu

Uue kaevu puurimine on teretulnud. Liivade-kruusade kaevandamise elab suhteliselt lihtsalt üle. Paekivi kaevandamist mitte tingimata, põlevkivi kütab Eesti Energia katelde kõrval alati kirgi. Sõna “fosforiit” ei maksa suhu võttagi.

Keskendun siin kõige komplekssemat käsitlust vajavale maavarale – põlevkivile. Euroopa Liidus on Eesti aga oma kirgliku põlevkivimurega suhteliselt üksi, sest üheski teises ELi riigis põlevkivi ei kasutata. Seega tuleb meil astuda pikemaid samme, et jõuaks käia ühte jalga keskkonnanõuetega.

Maavarade kaevandamise ja kasutamise probleemide ring ei ole seotud pelgalt sellega, mis maapõue või peale maavarade kasutamist karjääriala korrastamisel näha jääb. Loomulikult on probleeme põhjavee kaitse ja jäätmetega, aga üha teravamaks muutub probleem õhusaastega.

ELi peamiseks CO2 heidet mõjutavaks tööriistaks on heitmekaubanduse süsteem ETS, mis hakkab pikas perspektiivis mõjutama nii Eesti tööstuse kui ka elektritootmise konkurentsivõimet. Äsja algasid läbirääkimised ­ETSi direktiivi 2021–2030 perioodi muudatuste üle. On võimalik, et järgmise 15 aastaga CO2 hind neljakordistub.

Aga see pole veel kogu pilt. Eesti põlevkivitööstust ja põlevkivi ning selle saaduste kasutamist mõjutavad peamiselt kolm keerulise nimega direktiivi, mis sisuliselt reguleerivad meie igapäevase õhu koostist ning sätestavad riikidele saasteainete heitme piirmäära. Praegu käivad läbirääkimised 2030. aasta riiklike piirväärtuste üle. Eesti on teinud aktiivset tööd ja meile pakutavad kogused on mudeli mitmekordse korrigeerimise mõjul oluliselt madalamad kui ELi keskmised. Samas on jätkuvalt probleeme SO2 ja NOX riiklike piirväärtustega.

Veel üks oluline aspekt on Euroopa Liidu põhimõte parima võimaliku tehnika kasutamisest. ELis puudub huvi põlevkivi töötlemise meetodite arendamise vastu. Seega pole lootust ELi tasemel koostada parima võimaliku tehnika viitedokumenti põlevkivitööstuse tehniliseks arendamiseks ja sellest lähtuva keskkonnamõju vähendamiseks. Eesti peab nende uuringutega ise hakkama saama. Seega mõjutavad põlevkivitööstuse elujõudu põlevkivi kasutamist piiravad tegurid.

Lisaks üleeuroopalisele reeglistikule on ka olulisi siseriiklikke aspekte, mille puhul on üheks oluliseks asjasse puutuvaks teemaks keskkonnamõjude hindamisega seonduv. Siin on selgelt tuntav juba põhiseadusest tulenev paradoks – majandustegevuse arendamine versus looduse, inimese tervise heaolu.

Ametkondade vaatenurgast on põhiprobleem keskkonnamõju analüüside ebaühtlane kvaliteet ja ekspertide pädevuse küsimus. Palju on lohakusvigu, copy-paste-aruandeid, valede ühikute kasutamist, viitamist valedele määrustele, mis omakorda paneb kahtlema hinnangute õigsuses.

Sellel probleemipuul on harusid veelgi. Teadmisteta keskkonnakasutuse välismõju rahalisest väärtusest ei pruugi keskkonnakasutuse reaalsed kulud ja tulud ühiskonnale olla sotsiaalsete ja majanduslike mõjude kõrval otsustamisel samaväärselt arvesse võetud, st ei ole tervikuna hinnatud keskkonnakasutuse väärtust ühiskonnale. Seetõttu ei pruugi riigi majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika arvestada kõigi oluliste mõjudega vajalikus mahus. Väliskuludest aimu saamiseks on meil protsessi alustatud, millised järelmid sel on, ootan huviga.

Kui meil ei ole korrektseid andmeid, siis on ka meie otsused vigased. Meenub seik ühest käimasolevast debatist Rail Balticu ja Nabala-Tuhala looduskaitseala vahekordadest. Samal ajal pole küsimust üldse põhjalikult ega igast aspektist analüüsitud.

Maavaradega seonduvate tegevuste suhtes saab riik usaldust tõsta vaid omapoolset kvaliteeti tõstes. Eelmine näide pole küll seotud maavarade kaevandamisega, vaid illustreerimaks mõjude hindamise olulisust. Muide, ühe legendi kohaselt pidavat Rail Balticut olema vaja fosforiidi väljaveoks.

Selge on, et arvestades maapõue valdkonna olulisust riigile ja asjaolu, et see on tihedalt seotud riigi keskkonna-, majandus- ja julgeolekupoliitikaga, mis on oma huvides sageli vastandlikud, vajab valdkond arendamist suunavat ning Eesti huvisid defineerivat raamdokumenti – maapõue strateegiat. Selle väljatöötamisega on keskkonnaministeerium juba ka alustatud.

Praeguste teadmiste kohaselt pole nüüdki põhjust arvata, et maavarade uurimise ja kaevandamisega seonduvate riiklike funktsioonide võimalik üleandmine keskkonnaministeeriumilt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile päästaks maavaradega seonduvate küsimuste lahendamise tammi tagant ning Eesti riik hakkab uuringutesse tänasest oluliselt rohkem panustama. Käimasolev seadusloome protsess pole mingit uut teadmist selle kohta, kuidas teisti saaks paremini, juurde toonud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles