Parima näidendi kirjutas jäätmekaaluja

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piret Saul-Gorodilov on oma tööpostil jõudnud kirja panna nii mõnegi näidendilõigu.
Piret Saul-Gorodilov on oma tööpostil jõudnud kirja panna nii mõnegi näidendilõigu. Foto: Marianne Loorents

Ilmselt ei aima enamik (veo)autojuhte, kes Lääne-Viru jäätmekeskuses oma koormaga kaalule sõidavad, et nende tervitajaks ja arve esitajaks on Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistluse vastne võitja Piret Saul-Gorodilov.

Läinud reedel istus Piret Saul-Gorodilov Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis ja lootis, et ta näidend saab ära märgitud. Ja kui eripreemiate saajate hulgas, kolmanda ega teise koha autorina teda välja ei olnud hõigatud, hakkasid ühel pool istuv abikaasa ning teisel pool olev hea sõber teda usinalt patsutama.

“Ma arvan, et mul oli infarktieelne seisund,” kirjeldab Piret Saul-Gorodilov oma erutust. Auhinda vastu võtma minnes palus ta luba teha midagi ebaeestlaslikku – tõstis käe võidukalt üles, hüppas õhku ja tõi esile rõõmuhüüde.

Žürii tõi esile, et tema võidutöö “Tark mees taskus” käsitles sotsiaalselt tundlikke teemasid eluterve huumoriga.

“Üritan alati läbi huumoriprisma kirjutada, kasutan ka elus eneseirooniat. Nali on see, mis meid mõnikord päästab,” ütleb Piret Saul-Gorodilov, kes on näidendeid kirjutanud kaheksa aastat ning viiel aastal saatnud neid ka võistlusele.

Tänavuse võidunäidendi peategelased on kirjaniku kodukohas eksisteerinud – nad ei ole üks-ühele elust maha kirjutatud, aga on olemas olnud. Lisaks on olulised rollid kolmel külanoorel ning populaarsel telemängul. “Tahtsin näidendiga öelda, kuidas meid mõjutab see, kus me elame, ja kuidas paljud üritavad seda varjata,” võtab autor kokku.

Loe edasi siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles