Tiia Randma: “Tehnoloogiline taip on möödapääsmatu”

Millised ülemaailmsed trendid tööturgu lähima kümne aasta jooksul kujundavad?

Eesti on nii väikene ühiskond, et paratamatult mõjutab meid suures maailmas toimuv. Üks aspekt, mis tööturu arengule mõju avaldab, on kindlasti see, mis toimub poliitilisel areenil. Aga oluline on ka see, mis käib kaasas keskkonnamuutuste ja tehnoloogiliste uuendustega.

Demograafilised muutused mängivad samuti suurt rolli. Taasiseseisvumise algusest saati on rahvaarv kukkunud.

See tähendab aga, et ka tööturule sisenevaid inimesi jääb aina vähemaks. Kümne aasta pärast on meil juba 85 000 töötavat inimest vähem kui praegu.

Kas kümne aasta pärast võib siis rääkida tööjõupuudusest?

Kindlasti kaob nutikate süsteemide tõttu hulk töökohti, kus on võimalik inimest asendada. Näitena saab siin tuua selvepoodide iseteenindussüsteemi, mida inimesed järjest rohkem omaks võtavad.

Aga inimene ei kao kindlasti kuskile. Hakatakse kasutama uusi süsteeme ja masinaid, kuid töö sisu muutub.

Kuidas või kas saab automatiseeritud keskkonnas hakkama inimene, kes ei ole nutitehnikaga sina peal?

Selle kohta on erinevaid arvamusi nii meil kui maailmas. Arvatakse, et on seos sotsiaalse ja majandusliku kihistumise ning uute tehnoloogiliste lahendustega hakkamasaamise ja kaasamineku vahel.

Noorele inimesele on tehnoloogiline taip ja IT-pädevus möödapääsmatud. Juhul, kui ta tahab elus hästi hakkama saada.

Vähese digitaalse kirjaoskusega inimese tulevik just eriti roosiline ei näi.

Tõsi. See aga ei tähenda, et kõik peaksid programmeerijaks õppima. Pigem on küsimus selles, kui paljud lähevad tehnoloogiliste muutustega kaasa ja võtavad need kasutajana omaks. Näiteks kui sa tellid omale paki automaati, siis pead sa seda ka kasutada oskama.

Just niisuguste tavaelus nõutavate oskustega toimetulek saab tulevikus määravaks.

Ühiskond ise soodustab suurel määral nende asjade õppimist.

Õnneks küll.

Millised on need võtmeoskused, mis tööturule sisenejal olema peaksid? Praegu ja kümne aasta pärast.

Oluliseks jäävad siiski üldised kompetentsid – probleemi lahendamise oskus, kohanemisvõime, paindlikkus, eri taustakultuuride ja vanustega inimestega hakkamasaamine, empaatiavõime.

Need on üldised oskused, mis kehtivad kõikidel elualadel, sõltumata valdkonnast. Kindlasti eeldatakse ka erialaseid oskusi, kuid üleüldised pädevused peaksid kõigil olema, see ei ole lihtsalt sõnakõlks.

See on tõepoolest midagi, millele koolisüsteemis liiga vähe tähelepanu pööratakse. On küll alustatud koostööoskuse ja probleemi lahendamise oskusele tähelepanu pööramist, aga tööturule suundujate seas ei ole neid veel justkui piisavalt.

Koolid peaksid siis karjääriõppele rohkem tähelepanu pöörama.

Ma ei saa öelda, et just karjääriõpetuse raames, aga meeskonnatöö oskust saab arendada ju kõikides ainetes. See ei tähenda omaette õppeaine lisandumist, vaid õppemeetodid võiksid olla meeskonnatööd soodustavad.

Tegelikult on suund sinnapoole juba võetud. Paberi peal on need asjad juba kirjas, kuidas ja mida tuleks õpetada. Päris igapäeva-kooliellu see kahjuks veel siiski jõudnud ei ole. Selles mõttes on arenguruumi küll.

Rääkisime noortest tööturule sisenejatest, aga mitte nendest, kes töötavad praegu ja ka kahekümne aasta pärast. Kui palju tuleb neil ümber harjuda?

Võtmesõnadeks on siin kohanemisvõime ja muutustega toimetulek. Muutused toimuvad, tehnoloogia areneb, ühiskondlik-kultuuriline pilt mitmekesistub. Kui me sellega kaasa ei lähe, jääme reelt maha.

Samuti nagu noortel, tuleb õppida ka neil, kes on täna 45aastased. Vanematel on see ilmselt aga keerulisem, sest harjumuspärane mõtteviis, et õpin ühe ameti selgeks ja töötan selle peal terve elu, on vanemale generatsioonile sisse juurutatud.

Selles eas võib olla raske oma harjumusi muuta.

PIIACi uuring, mis on nagu PISA-test täiskasvanutele, näitas kahjuks seda, et Eestis algab oskustaseme langus 45aastaselt, Skandinaavia riikides ei hakanud see aga kukkuma enne 60. eluaastat.

See tähendab, et inimesed ei õpi juurde, ei arenda end. Meie inimesed arvavad, et selleks ajaks ollakse küps ja midagi saavutanud, ning minnakse vana rasva peal edasi.

Aga see, et pidev õppimine on tähtis, kehtib kõigile, ka 45aastastele ja vanematele.

Nii et tuleviku märksõnadeks on ümberõpe, täiendõpe ja tehnoloogilised uuendused.

Ma ei ütleks, et alati oleks tarvis ümber õppida. Pigem on vaja juurde õppida. Õppimine, enesetäiendamine, kohanemisvõime, ärksana püsimine on need märksõnad, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Oluline on ka see, et inimeste kultuuriline taust muutub. Peame sellega leppima, sest ei saa pidurdada protsesse, mis meist ei olene.