/nginx/o/2016/11/28/6124371t1h5bb0.jpg)
Tapalased on juba harjunud, et linnas jalutavad neile vastu sõdurid, olgu nende nahk ükskõik mis värvi. Ja kui eelmisel nädalal väitis õhuväe ülem, et tumedanahalistele USA sõduritele saab osaks vääritu kohtlemine, siis Tapa rahvas sellega ei nõustu.
Eesti õhuväe ülem Jaak Tarien märkis oma sotsiaalmeediasse üles riputatud postituses, et siin viibivatele ameerika sõduritele on mindud kallale ning rahulikult õhtust söövale grupile on karjutud, et nad tagasi Nigeeriasse läheksid. “Vajadusel on nad valmis meie vabaduse eest elu andma. Kas sina, väiklane “isamaaline” rassist, oled valmis meie riigi eest nii palju andma?” kirjutas Tarien.
Tapa kandi inimesed, kelle jaoks on tänaval jalutavad sõdurid igapäevane vaatepilt, olid aga seda meelt, et sääraseks rünnakuks alust ei ole.
Ameeriklasi Tallinna ja Tapa vahet vedava staažika bussijuhi sõnutsi on tema näinud igasugust elu nii meil kui välismaal, näiteks Soomes ja Rootsis, ning iga nahavärviga inimestega kokku puutunud. “Meil on nendelt väga palju õppida,” ütles ta.
“USA sõdurid ju mind ei tunne, aga alati teretavad, kui neid kuskil söögikohas näen – mäletavad mind bussiga sealt sõjaväeosast,” rääkis bussijuht. “Kui nad õhtuti jooksmas käivad ja minust mööduvad, on kõigil käed püsti.”
Seda, et ameeriklased on viisakad (ja mõnikord viisakamadki kui meie kaasmaalased), toovad välja ka mitmed teised tapalased.
Pensionäriproua Heli Madar, kes toidupoes sisseoste tegi, kõneles, et sõdurpoisid on heade kommetega. “Kassajärjekorras seistes lasevad nad mu alati ette, sest neid on tavaliselt palju,” täpsustas ta.
“Räägivad küll inglise keeles, aga aru saan ju ikka,” rääkis Heli Madar. “Aga eestlased? Kui palud, et mul läheb buss, kas ma tohiksin järjekorras ettepoole saada, siis nemad ütlevad, et neil läheb ka.”
Sama tõi välja ka 23aastane kassapidaja Tracey Tilk. “Sõdurid tuuakse bussiga poodi, ja kuigi neid on palju, on nad viisakad ja sõbralikud, täiesti tavalised kliendid,” ütles ta. Ühtegi korda, mil kohalikud oleksid sõduritega jämedalt käitunud, talle ei meenunud.
“Ma ei kujuta ette, miks me ei peaks neid sallima. Nad on viisakad ja rõõmsad – naeratavad, kui neile otsa vaatad,” rääkis Lela Lõhmus (49). Kohalikel ja välismaa sõduritel tegi ta vahet küll. “Keskmine eestlane on kõige peale kuri ja pahane, siin on vahe sees,” lisas Lõhmus.
18aastase õpilase Gert Trofimovi sõnutsi ei mõju ameerika sõdur linnapildis kuidagi teisiti kui mõni teine ajateenija. Küll aga on nad veidi hirmutavamad keskmise eestlasega võrreldes. Aga mitte nahatooni tõttu, vaid puhtalt seepärast, et nad on suurt kasvu ja tugeva kehaehitusega.
Tapal elav Ljubov Österlund (33) ütles, et tema USA sõduritesse kuidagi teisiti ei suhtu, sest on nendega harjunud, kuid mõne linnakodaniku puhul on ta teatavat reserveeritust tumedanahaliste suhtes märganud. “Mõned inimesed arvavad, et nad on teistmoodi. Aga loomulikult tekitab natuke kartust see, et nad on sõdurid,” rääkis Österlund. “Vorm on juba selline, mis teeb tähelepanelikuks.”
Suhtumine oleneb aga suuresti inimesest endast. “Ma olen kuulnud, et kohalikud tüdrukud on ameerika sõdurpoistest väga vaimustuses,” ütles ta. Samas tõi ta välja, et kui eestlased ise nendega rääkima hakkavad, on nad üsna ehmunud, sest see ei pidavat olema tavapärane. “Aga lapsed on harjunud nende käest raha ja kommi küsima,” lisas Österlund.
Eri soost ja vanuses inimesed, keda eile Tapa linnas küsitlesime, andsid ühese vastuse: inimene on inimene, nahavärv ei ole oluline.