Vahelugemisi viisakusest: Viks laps ehk kuidas viisakalt lõuga anda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: Marianne Loorents

Vahel helistab mõni põhikooliõpetaja ja palub: tulge rääkige minu klassi poistele kommetest, ehk meesterahva jutt mõjub neile natukenegi, nad ei oska mitte midagi peale ropendamise. Loomulikult ei tee 45 minutit neid veel viisakaks: alul on vaja kodust eeskuju (kui seda on), edasi tuleks lastel ise öelda, mis neile kaaslaste käitumises meeldib või ei meeldi, et tekiks analüüs, siis võiks laste valitud näited läbi mängida ja videosse võtta, et nad ise saaksid end kõrvalt näha ja hinnata. Nii on lootust väikeseks muutuseks. Vaid ilusatest sõnadest paraku ei piisa.

Seisin ühes sellises poolkohustuslikus tunnis, ümberringi 6.–7.klassi poisid. Klassijuhataja pidas tagapingis igaks juhuks korda. Ju ta kartis, et äkki noored mehepojad tõstavad muidu külalise koos tema elukauge viisakusega klassist välja. Küsisin sissejuhatuseks, kas kombeid ja viisakust on vaja. Vastuseks sain veidi kahtleva “ei”. See oli mulle muidugi ette teada, olin sellega isegi arvestanud.

Pakkusin välja olukorra: oled poes sabas, sul on kiire – ja äkki trügib kassa juurde vahele umbes sinuvanune kutt, kes ei tee sabas seisjatest väljagi. Mida teeksid? Kohe leidis üks eriti lahtise käe ja mõtteviisiga poiss lahenduse ning hüüdis üle klassi – LÕUGA! Kui lõuga, siis lõuga ... Hakkasime siis üheskoos olukorda kirjeldama, mitte hindama, sest oma hinnangut peale surudes võib just tekkiva usalduse maha mängida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles