Nädala kaja: Kas ikka on nii uhke ja hää?

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Pulver.
Andres Pulver. Foto: Marianne Loorents

Täna 98 aastat tagasi kärgatas Peterburis Aurora pardakahur ning andis märku mässu algusest. Just see sündmus sai ajendiks, et minu vanaisa väikese poisina pagulasena Venemaalt Eestisse sattus.

Ta ei olnud siit paremat elu otsima läinud taluperest ega ka Eestisse paremat elu otsima tulnud venelaste seast. Mis paremat elu sa tolleaegses sõjakeerises ikka leida võisid. Hoopis pisike tõmmu moslemipõngerjas oli.

Kuigi ma ei tea, kas ta oma teadlikus elus mošees käis või Allahi poole palvetas. Teadlikus elus oli ta Eesti vabariigi kodanik, käis Eesti kaitseväes aega teenimas, sattus järgmise sõja puhkedes õnnetul kombel punaarmeesse ning leidis oma otsa Velikije Luki põrgukatlas. Nii et minu esimesel sõjasügisel sündinud ema ei ole oma isa ihusilmaga näinudki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles