Lindgren andis tulevasele lastekirjanikule tiivad

Anu Viita-Neuhaus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kadrinas elanud ja õpetajana töötanud mees on siinsamas kogetud päriselu sündmused kirjutanud ühte oma esimestest raamatutest, mida praegu enam müügil ei ole.
Kadrinas elanud ja õpetajana töötanud mees on siinsamas kogetud päriselu sündmused kirjutanud ühte oma esimestest raamatutest, mida praegu enam müügil ei ole. Foto: Peeter Langovits

Ilmar Tomuski (51) töölaual on avatud raamat. Õigekeelsussõnaraamat. Filoloogile omast struktureeritust voogab ruumis kõikjalt. Üle linna kostvad kirikukellad toovad tuppa hoopis teistsuguse olemise. Ja siis võtabki laste lemmiklastekirjanik kotist välja iseenda kirjutatud popid raamatud. Need, milles Virumaa sündmused slepina kaasas.

Tomusk mõistab kirjutada lihtsalt, paeluvalt, justkui elust enesest. Nii, kuidas tema kirjutab, ei tee seda keegi teine. Ta on rõõmus õhust haaraja, kuulaja, edastaja – ja mõistagi suurepärane jutustaja. Väljavalitu.

“Nägin ühel öösel unes Astrid Lindgreni. Siis ei saanud aru, miks küll. Läks veel kolm päeva mööda ja ilmus teade, et kirjanik on surnud. Unustasin selle loo, niimoodi läks mööda kolm aastat. Käisin tööasjus iga nädal Tartu vahet, kord tagasi sõites peatusin Adavere tuulikus, et lõunat süüa. Ja siis korraga ... tuli mulle meelde Lind­gren. Ja mul tekkis mõte kirjutada lastele,” jutustab Tomusk oma kümne aasta taguse kirjanikuks saamise loo.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles