/nginx/o/2017/04/19/6566901t1ha720.jpg)
Kui palju pidi ta sõitma iga ilmaga kehvadel Virumaa teedel nagu maaarst, kui palju kordi hoidma mikrofoni uute ning uute inimeste hingeõhu kaugusel, kui palju meetreid pidi ta kerima, lõikama ja liimima makilinte, et läkitada nende sisu Rakvere stuudiotoast raadiomajja, et see jõuaks õigel ajal eetrisse? Eestimaa ootas Ott Kooli häält. Ta oli minu naise koolipõlves kõige populaarsem issi.
Istusin seal muidumehena, lörpisin paksu pealt viha kohvi. Ott vehkles nagu tumm leilis. Mõnikord poetas endast, et poisikesena jäänud läände minevast paadist maha. Et Vene kroonus olnud demineerijate rühmas. Et töömeheelu algas Rakvere metsatööstuskeskuse Tudu metskonnas. Ja kui mina saatsin ajakirjale Noorus esimese jutu, oli ta sealt juba korrespondendina lahkunud. Otist sai “raadioonu”. Me vanusevahe oli 14 aastat. Aga varem või hiljem pidime kohtuma, meid sidus ju Virumaa.