Virumaa lehtede lugu on ühe pere elukäik

Paar aastat tagasi korrastas Enno Meisner (57) oma onu Rakveres asuvat maja. Maja eeskojas leidis ta vanaegsest kapist, mis polnud Ennole varem silma jäänud, ajalehe. Virulane, number 44, laupäev, 24. oktoober, aasta 1925, kuueküljeline, 5 marka tükk. Ajalehe päises olev kuupäev annab teada, et Virumaa Teataja sünnini oli jäänud 24 päeva. Virumaa probleeme lahkav ajaleht oli kappi justkui unustatud.

Maja, mis ajaloolist leidu peitis ja kus Enno toimetas, kuulus tema ema ühele vennale.

“Oli neli venda ja õde, kes oli minu ema,” rääkis Enno. Selle pere viiest lapsest kaks töötasid Virumaa Teatajat ja hiljem teiste nimedega lehti trükkinud trükikojas Lai 17. Kui Enno ema töötas trükikojas tervise tõttu vaid mõned aastad, siis üks ­onudest, Heino Nurmsalu (1926–1985) lausa 42 aastat. Uhke tööstaažiga mees pidas küljendaja ametit ja sugulaste sõnul sattus sinna ilmselt isa kutsel ja soovitusel. “Peale ajalehtede tegi ta igasugu asju, pulmakaarte, kuulutusi. Punases Tähes oli tükk aega tema nimi seal all,” rääkis Enno onu Heinost, kellele oli antud vähe eluaastaid. Heino Nurmsalu abikaasa Heljo (87) nentis, et tema abikaasa oli hea käega kunstnik.

“See töö meeldis talle väga. Mäletan, et ta ei tahtnud sealt ära tulla, aga süda ütles üles. Eks püüdsin teda tagasi hoida, aga ta ütles, et mina olen selle ameti õppinud ja seda ei jäta,” jutustas naine, kelle sõnul abikaasad tööst siiski omavahel eriti ei rääkinud. “Aeg läks kiiresti, temal oli rutt, ta käis ka meeskooris laulmas, minul olid omad tegemised,” pajatas naine, kes siiski enda sõnul mõnikord trükikotta sattus. “Meenub, et kogu ülemine korrus oli Laia tänava majas trükikoja all,” meenutas Heljo, kelle sõnul läks mees tööle kell 8 ja oli kell 17 juba koju tulemas. “Aga töö oli raske ja kõva rassimine hakkas ikka tema südamele,” ütles Heljo.

Majas oleva diivani tagant leidis Enno ajalehepoognate ladumiseks vajalikke tinaribasid. Need olid onule tarvilikud tööriistad. “Tinaribad, millel tähed peal. Ilmselt pidi ta käsitsi poognaid laduma,” rääkis Enno.

Trükikojas töötamise tippmark kuulub aga selles suguvõsas hoopis onu Heino isale ja Enno vanaisale Eduard Neile (1893–1972), kelle kunstnikunimi oli Eduard Nurmsalu. Trükikojas töötas ta rekordilised 49 aastat.

Enno mälestused vanaisast on paljuski ajast, kui taat enam tööl ei käinud. Kahtlemata oli tegemist intelligentse loojanatuuriga.

“Ta rääkis esperanto keelt, mängis mandoliini. Mäletan tema margialbumeid ja kirjavahetust välismaa numismaatikutega,” meenutas lapselaps Enno. Talle ei meenu, et pisikest poissi oleks keegi tööle kaasa võtnud. “Võib-olla ei lubatud tollal trükikotta kõrvalisi isikuid,” oletas ta.

Küll aga on talle meelde jäänud üks lugu kogu elu trükikojas töötanud vanaisast.

“Niipalju mäletan. Üks lugu oli selline. Saksa ajal oli linnas komandanditund, ta jäi pisut hiljemaks trükikotta. Oligi sakslastega kohtumine, need muidugi tahtsid ta seina äärde panna. Õnneks oskas vanaisa saksa keelt ja nii pääseski minema,” jutustas Enno.

Kunstihingest vanaisa on trükikojas töötamise igapäeva valanud oma luuletustesse. Luulevihik peidab lausa saja aasta taguseid luuletusi, aastast 1915. Üldjoontes on need kurva alatooniga salmid raskest tööst. Tegusat meest premeeriti tubli töö eest tema 75 aasta juubelil ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga.

“Sai trükikojas töötamise eest. Peale seda sai ta insuldi. Siis oli juba pensionil ja näed, suri ära,” rääkis lapselaps.

Kuid see trükikoda ja töö on nende suguvõsa lukku sisse trükitud. Liin ei katke, sest veel üks sugulane õppis trükindust.

Püüdsin Ennoga, kellel on ka aastakümnetepikkune lehelugejakogemus, rääkida tema ees oleva rariteedi, Virulase uudistest. Ta nentis, et leht on huvitav, kuid ta pole veel kogu lehte läbi lugenud. “Vaatasin läbi, kõike pole viitsinud lugeda. Esilehel olev Rakvere Ühispanga jutt tekitas huvi. Kohe mõtlesin, et lähen näitan pangale, mismoodi nüüd inimesi koorite,” kõneles ta muiates. Uudises lubab “Wirumaa suurem ja wanem ühistegeline rahaasutus” võtta raha hoiule ja maksta hoiusummade eest tähtajalisel arvel kuni 12 ja jooksval arvel 7 ja pool protsenti.

Nüüdisaja maakonnalehe kohta ütles vanaproua Heljo Nurmsalu, et tema on koos oma vennaga usin Virumaa Teataja lugeja. “Vaatan ka kujundust. Hea ja ilus leht, rahulik,” rääkis eluaegse trükkali abikaasa.