Lennuk rongide ja õunapuu vahel

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Lennuk naeratab, aga ei muutu kuuseks, hoopis nopib vilja (näidendi)õunapuult.
Urmas Lennuk naeratab, aga ei muutu kuuseks, hoopis nopib vilja (näidendi)õunapuult. Foto: Heigo Teder

Urmas Lennuki vastne raamat “Ükskord Eestimaal” koondab ühte köitesse tema kolm näidendit, mille keskseteks tegelasteks vennad Jakobi ja Peteri ning nende koduküla.

Näidendid “Rongid siin enam ei…”, “Päeva lõpus” ja “Ema oli õunapuu” on kirjutatud rohkem kui 13 aasta jooksul ning moodustavad ainsa samade läbivate tegelastega näidenditriloogia eesti nüüdisaegses draamakirjanduses.

Teatrikriitik Pille-Riin Purje ütleb raamatu kaassõnas: “Küsimus, kas tühjaks voolav koduküla saab olla õnnelik küla, kummitab triloogias. “Rongid siin enam ei...” pealkirjast aimub ohutunnet. “Päeva lõpus” tegeleb juba otsekohesemalt n-ö ühiskonnakriitika ja regionaalpoliitikaga, sõnaselge ruupor ehk tõeütlejast narr on koloriitne tegelane Tepo, va maa sool. Rongid ei käi, bussid käivad ainult suvel, kinni on pandud kino, apteek, postimaja, pood, järg jõuab koolini, see tähendab lõppu. “Ema oli õunapuu” tegevusaeg jõuab sinnamaale, et Tepo toob kurja uudise valdade ühendamisest.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles