Laps tuli ühel õhtul mu juurde ja teatas: “Tahan ka tükikest õnne!” Mõtlesin, et kuulsin valesti, kaheaastane laps – ja selline filosoofiline teemapüstitus. Aga väikene inimene nõudis vankumatult: “Anna mulle tükike õnne!” Silm hakkas minema veekalkvele ja suu ümber tekkis nutuvõru. “Tükike õnne!” jäi ta endale kindlaks.