Iga Euroopa Liidu liikmesriik püüab säilitada oma identiteeti ja eripära ning on igati mõistetav, et sama tehakse ka toiduainetoodangu ja tööstuskaupade puhul. Kaupade, kapitali, inimeste ja teenuste vaba liikumise valguses konkureerime kodumaise toodanguga Euroopa Liidu tasandil, aga ka siseriiklikult. Eesti toodetega on kõrvuti Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Saksamaa, Soome, Rootsi ja paljude teiste riikide kaup. Seega on loomulik, et soovime eestlastena eelistada eestimaist, ning mida kergem on ära tunda kodumaist toodangut, seda lihtsamaks meie ostuotsus kujuneb.
Toidumärgistest peaks abi olema
Kui aga vaadata toidukaupade pakendeid, läheb silme eest kirjuks. Hoomamaks rohkete märgiste tähendust ja sisu, peab tegema korralikku uurimis- ja kodutööd. Tunnustatud Eesti Maitse ehk pääsukesemärk, Tunnustatud Maitse ehk ristikumärk, Eesti Parim Toiduaine, Eestis Kasvatatud, lipumärk, Aus Kaup, Eesti Lihaveis, Ehtne Talutoit, Eesti ökomärk, kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis, garanteeritud traditsiooniline toode, Põlvamaa Rohelisem märk, Saaremaa Ehtne Toode ja Võrumaa Uma Mekk on vaid mõned märgised, mis meie tootepakendeid värvilisemaks muudavad, ning loetelu ei ole siinkohal lõplik. Nimetatute hulgas on neid, mille puhul on keeruline aru saada, kas tegemist on Euroopa Liidus väljaantavate kvaliteedimärkidega (näiteks kaitstud geograafiline tähis, garanteeritud traditsiooniline toode ja kaitstud päritolunimetus) toodetega, Eestis oma kategoorias võidu pälvinud toodetega või märgile pretendeerinud ja kvalifitseerunud toodetega. Samuti on ebaselge, kes on märgi väljaandja, mis alustel toode selle on saanud ning milline organisatsioon kontrollib märgile vastavust ehk annab kindlust, kas märki kandev toode on ikka autentne ja vastab tarbijale antud lubadustele.