Pärast Pariisi ohvriterohket terroriakti kuulutas president François Hollande, et Prantsusmaa on sõjas. Sellisele koletule kuriteole peabki vastulöögi andma. Kuid teatavasti ei käi lahingud ainult rindel, vahel on tagalas toimuv olulisemgi. Spionaaž, diversiooniaktid, partisaniliikumine. Ulmis ja Austerlitzis võlgnes Napoleon oma edu paljuski hästikorraldatud luurele. Üks tema spioon oli pugenud lausa Austria vägede ülemjuhataja enda staapi, luureülemaks. Seega sai Napoleon parima info, austerlastele söödeti aga ette valeandmeid. Napoleoni kuulsa suure armee hukkumise põhjus Venemaal oli suuresti aktiivne partisaniliikumine. Nii stiihiliselt puhkenud kui ka võimude organiseeritud. Esimeses maailmasõjas kaotas Saksa armee mitu üliväärtuslikku päeva belglaste eduka raudteetunneli õhkimise tõttu. Teele ette jäänud Liège’i fordid panid vapralt vastu, võimsate Paksu Bertha nimeliste raskesuurtükkide kohaletoomine jäi aga purunenud raudtee tõttu jänni. 98tonniseid terasmonstrumeid maanteid pidi kohale lohistada oli inseneridele tolle aja tehnika juures kõvaks pähkliks. Ja prantslased ning inglased suutsidki vägesid vastupanuks organiseerida.
Turvaabinõudega vaenutegevuse vastu
Mida teha tagala turvalisuseks? Lahenduse andis Buuri sõja ajal Briti ülemjuhataja kohapeal lord Kitchener. Kuna buurid ei kandnud mundrit ja võitlesid erariides, laskis ta kõik meessoost buurid okastraadi taha sulgeda. Olgu siis tegu sisside või rahulike farmeritega. Sama joont järgiti ka esimeses ning teises maailmasõjas. Vaenuliku riigi mobilisatsiooniealised mehed võeti valve alla ja suleti laagritesse. Nii ei saanuks ka Lenin 1917. aasta kevadel oma partei keskkomitee seltskonnaga Šveitsist pagulusest tulles legaalselt Saksamaad läbida, sest sealsete sõjaseaduste järgi tulnuks nad kinni pidada. Hädast päästis neid Saksamaa luure, kes oli huvitatud Venemaal segaduse külvamisest. Bolševikke varustati rahaga ning transporditi plommitud vagunites salaja läbi Saksamaa.