See oli ammu, umbes 30 aastat tagasi. Tulin õhtul trennist. Ema ütles, et koolist helistati ja paluti tal kindlasti osaleda lastevanemate koosolekul. Õpetaja olla lisanud, et olgu ta mureta, midagi halba ei räägita. See kõik tundus pisut kahtlane, aga arvestades seda, et peagi oli algamas talvine koolivaheaeg, ei olnud mõtet eriti pabistada. Möödus nädal. Saabusin õhtuselt kooriproovilt. Köögilaua taga istus vägagi ärritunud ema, kes teatas: “Nüüd, poiss, on asjad nii, et mina rohkem kooli ei lähe. Oli jutt, et halbadest asjadest ei räägita, aga tegelikult oli kõik vastupidi.”
Tellijale
Peegel peeglis: Kolm on koolipoisi hinne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terve õhtu jooksul nimetatud ainult nelja nime: Verlin, Piilberg, Mosel ja Vetik. Küll olevat meil hooletu suhtumine õppetöösse ja küll on häda põhjuseta puudumistega. Siis toodud välja veel sügisene juhtum kartulipõllult, kui Mihkli taskust leiti poolik piparmündilikööri pudel. Ühesõnaga, tulevased lootusetud pätid.