Kolumn: Kodutud

Liivi Sidron
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivi Sidron.
Liivi Sidron. Foto: Erakogu

Lemmikloomad on tüütud, nad ajavad karva, nad teevad pahandust, nad tahavad tähelepanu ja nende peale kulub palju raha – see pole minu jaoks. Nii rääkisin veel suvel, aga võite kolm korda arvata, kellel on nüüd üks nurrumootoriga neljakäpaline, kes igal ööl kaissu magama tuleb ...

Jah, ta ajab karva, ta on mõnikord tüütu ja veidi pahandust on ta ka teinud, aga ma tahan ühte sellist karvakera veel ja jagaks neid teistelegi. Oma kassiusku tulingi täna siia kuulutama! Millal siis veel seda teha, kui mitte enne maagilisi jõule, mil inimesed on helded andma?! Miks mitte pakkuda kodu kassile ja võtta vastu tema armastus, rahustav nurrumine, ohjeldamatu söögiisu ja peotäis karvu?

Kui hakkasin mõlgutama mõtet teisest kassist, siis vaatasin läbi varjupaikade kodulehed, kuulutusteportaalid ja kassigrupid sotsiaalmeedias ning vaatepilt oli kurb. Neid kuulutusi on nii palju, et kassidele on kodu leidmine puhas fortuuna – pisikesed nunnud kassipojad võivad veel rahulikult hingata, aga ühe silma ja pooliku sabaga pensionärkõutsid on väga kehvas seisus. Katsu sellisena kedagi võluda, kui pead olema naabri lemmikloomast ilusam!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles