Farmerid ootavad ministri taandumist

Teie vist kumbki maaeluministriga kohtumas ei käinud.

Urmas Laht: Oleme ministriga juba nii palju kohtunud ja teadsime, et mingit tõsist arutelu ei tule. Käib ainult valitsuse ja endale alluva ministeeriumi kiitmine. Põllumehe jaoks on olukord ikka teine.

Indrek Klammer: Kaua sa ikka jaksad ühte ja sama juttu kuulata. Sama plaat mängib kogu aeg. Ei näe mõtet seda naeratavat nägu vaadata.

Milline siis olukord põllumehe pilgu läbi on?

UL: Mina oskan seakasvatusest rääkida. Olen Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees, meie turumõju Eestis on umbes 40 protsenti. Rakvere Farmide käes on sama palju, 10–15% on Valga ehk Atria käes. Aasta alguses oli meil 32 liiget, neist on järele jäänud 24. Ülejäänud on kas majanduslikel põhjustel või seakatku tõttu tegevuse lõpetanud. 2013. aastal oli aretusühistul jõudluskontrolli andmetel 14 500 emist, 2014. aastaks oli jäänud 11 900, tänavuse oktoobri seisuga 7800.

Pea pooled emised on läinud.

UL: Nii see on. Aasta lõpuks ongi ilmselt pooled emistest järel. See aga tähendab, et kodumaise sealiha järsk vähenemine turul tuleb aprillis-mais ja selle vastu ei saa praegu enam midagi ette võtta. Küsimus on pigem selles, kui palju emiseid üldse järele jääb ja mis saab järgmise aasta teisel poolel.

Praegu tapetakse 50–100 emist nädalas, sellise tempo juures tekib aasta pärast juba küsimus, kui palju Eestis üldse sealiha toodetakse. 2014. aastal toodeti Eestis umbes kolmveerand miljonit siga, tänavu suudame toota umbes pool miljonit. Aga järgmisel aastal?

Rakvere Farmid on võtnud vastu otsuse vähendada emisekarja umbes poole võrra, ka Valga emisekari väheneb, kuid mitte nii suurel määral.

Kas toetustest siis abi pole?

UL: Augustis hõikas minister välja, et seakasvatajad saavad 12,6 miljonit ­eurot toetust, mis tegelikkuses ei vastanud tõele. PRIA meede, mis pidanuks rakenduma detsembris, toodi augustisse ja prooviti sellega seakasvatajaid turgutada.

Tegemist oli bioohutusnõuete täitmiseks mõeldud toetusega, kus omaosalus moodustas 60%.

Tänaseks on taotlustele joon alla tõmmatud. Umbes 800 väiketootjast esitas taotluse viisteist, kellest klassifitseerus seitse, kogusummaks 120 000 eurot.

Suuremad tootjad esitasid 31 taotlust kogusummas 3,47 miljonit eurot. Ehk siis sellest rahast kasutati tegelikult ära veidi üle veerandi ja pilt on sootuks teine, kui ministeerium laseb välja paista.

Seakonservide kokkuostmise toetus tootjateni ei jõua, ainult nendeni, kel on tööstus. Lisaks üritab ministeerium sealiha konservide jaoks kokku osta alla tootja omahinna. Tegemist ei ole tootjate abistamise, vaid turult liha kõrvaldamisega.

Tõeline abi oleks emisetoetusest. Minister ütleb leheveergudel, et riik seda maksab, aga targu jätab ta mainimata, et selle suurus on pool eurosenti ühe kilogrammi realiseeritud liha kohta.

12,6 eurot emise kohta ei kata isegi põhikarjas oleva emise vaktsineerimiskulusid. Rääkimata sellest, et emist tuleb vaktsineerida ka põrsapõlves, enne põhikarja minekut. Lätis on emisetoetus näiteks 360 eurot.

Põllumajandus, eelkõige seakasvatus, on väga sügavas kriisis ja mingid populistlikud avaldused seda kriisist välja ei too.

Meie oleme Vajangu farmiga näiteks III tsoonis – tsoonist liha välja müüa ei saa ja hinnalagi on ees. Omahind on kusagil 1,15 euro kanti eluskaalu kilogrammi kohta, turult saame 50–60 senti kilo eest.

Kuidas on lood teistes põllumajandusvaldkondades?

IK: Minister räägib, et kõik seakasvatajad ei ole hädas ja kõik piimatootjad ei ole hädas. Mina tahaksin küsida, kes need siis on, kes ei ole hädas.

UL: Eks tal on ju õigus. Need, kes kasvatavad kodus minisiga, ei ole hädas. Või need, kes kasvatavad ühte kitse enda tarbeks. Selles suhtes ta ei valeta.

IK: Piima keskmine kokkuostuhind oli septembris 22,6 senti kilogrammi eest, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine oli 29,9 senti.

Kui kõrge see meil üldse on olnud?

IK: Ma ei mäleta päris täpselt, aga 41 sendi kandis. Päris pikalt oli piima hind 35 sendi juures, mis oli päris hea. Omahind on hinnanguliselt 27–30 senti kilogrammi kohta. Kõik oleneb sellest, millal investeeringud on tehtud. Võrreldes mulluse septembriga on Eestis pea 5000 lehma vähem. Piimatootjaid on aga 250 võrra vähem. ­Ainult inimene, kes seda valdkonda ei tunne, saab vastutustundetult öelda, et kõik on korras. Mul on häbi, et meie minister nii väidab.

UL: Seda saaks välja öelda Lõuna-Aafrika vabariigi kultuuriminister, teadmata olusid, mis Eesti põllumajanduses valitsevad.

IK: Praegu saan ma iga kuu 50 000 eurot kahjumit. Toetus, mida lubatakse selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses, katab napilt ühe kuu kahjumi. Kuid on aastas aga kaksteist. Oleme kõvasti püksirihma pingutanud, aga lõputult ju ei saa. Inimestele tuleb palka maksta. Minu jaoks on palgakulu osatähtsus omahinnas kasvanud kaks korda. Suuremad farmid saavad hakkama seetõttu, et investeeringud on varem tehtud ja pankadelt saadakse veel laenu. Veel. Kui hind hakkabki tasapisi tõusma, läheb väga pikk aeg tekkinud augu lappimiseks.

UL: Raha hind on täna ju teine, kui laenu pikendame, suruvad pangad juba kõrgemat intressi peale.

IK: Eks ole näha, kui kauaks veel kütust jätkub ja millal masin seisma jääb. Mina ei ole seni veel pangalt maksepuhkust küsinud, et mitte kõrgemat intressi maksma hakata. Aga kas saab teisele kaldale või mitte, ei tea.

Kuidas suhtute ministri mõttesse, et tootjad ühiselt tööstusi rajaksid? Olete ju ise mõlemad teemaga pisut seotud.

IK: Toodang on vaja maha ka müüa. Teed valmis küll, aga siis istud oma toote otsas.

UL: Kui farmer hakkab endale lihakombinaati ehitama, läheb ta järgmise riskiastme tasemele. Tänasel päeval on väga keeruline täiendava toodanguga Eesti turule siseneda. Mul on Eesti suurima makaronitööstuse omanikuna kogemus suhtlemisest kaubandusega, lõppes see nii, et olin sunnitud tööstuse kinni panema.

Inimene läheb poodi ja ostab kaubamärki ning ei tunneta, mis selle taga on. 50% sealihast toodi mullu Eestisse sisse. Inimene ostab A-Vorsti või Rannarootsi toodangut hea meelega ja ei tunneta, et see ei sisalda kodumaist liha – on ju need ettevõtted avalikult deklareerinud, et nemad kodumaist liha ei kasuta.

Kui me oleksime suutnud veel mõned aastad korralikult tegutseda ja oma farmidesse piisavalt investeerida, siis oleksime kindlasti hakanud selles suunas liigutama, et ühist lihatööstust teha.

Teil on kogemus oma tööstusega olemas. Kui suur osa toodangust on võimalik oma tööstuse ja poodide kaudu müüa?

IK: See on ikka suhteliselt väike osa, kindlasti alla 20 protsendi.

UL: Eelkõige on see, et sa annad tarbijale kindluse, et kui ta ostab liha, siis on see konkreetse farmi kaup ja kindlalt kodumaine. Lisaväärtus kindlasti tuleb, aga maht on väike.

IK: Oma poega saad teada, kui palju kaubandus vahelt võtab.

Mis meie põllumajandusest niiviisi saab?

UL: Ma olen kindel, et paljud lõpetaksid oma piinlemise, aga seda ei ole paraku võimalik päevapealt teha.

Kui emis seemendatakse, on ta neli kuud tiine, seejärel kasvab põrsas kuus kuud. See tähendab, et kümme kuud on tsükkel. Keegi ei osta põrsast, emise realiseerimine on väga keeruline, kulte ei taha aga keegi, need lähevad otse Väike-Maarjasse utiliseerimisele.

IK: Kui loomapidamist lõpetada, siis on vaja katta ettevõtte kohustused. Ühelt poolt laenud, teisalt on mul võetud viieks aastaks kohustus PRIA ees. Kui ma tootmise lõpetan, pean PRIA-le raha tagasi maksma. Sellepärast peangi ma kahjumiga tootmist jätkama.

UL: Majanduslikult vaadates on tegemist ressursi kohutava raiskamisega. Me olema pannud enda raha, Euroopa raha, riigi raha – ja nüüd jätame tänapäevased farmid tühjaks. Need lagastatakse üpris kiiresti ära.

Tuhande emise kohta on laias laastus 20 töökohta. Kaob tuhat emist, kaob 20 töökohta. Olukord on ääretult tõsine.

Praegu ei ole aeg populistlike lausete jaoks, vaja on tõsist majandusanalüüsi.

IK: Populism ongi kõige hullem, seda kasutatakse lihtsalt tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Ministeerium eksitab inimesi teabega, mis sealt laiali saadetakse.

Kuidas teraviljaga tänavu läks? Räägitakse heast saagist, aga mida hinnad teevad?

IK: Saak oli hea küll, aga hinnad on madalad. Olukord on päris keeruline.

UL: Kui me hävitame teravilja tarvitajad ehk sead ja veised, siis ühel hetkel, kui tekib mingi eksporditõrge ja me ei saa teravilja riigist välja viia, on kõik viljakasvatajad pikali.

IK: Kui seakatk tabab kogu Eestit, võib kogu eksport päevapealt peatuda.

UL: Mida rohkem me algtoodangut väärindame, seda rohkem raha teenime. Kui teeme teraviljast liha ja piima, saame rohkem raha. Kui teeme piimast juustu ja pulbri või lihast vorsti ja singi, saame veel rohkem.

Raha tuleb juurde siis, kui suudame midagi riigist välja müüa.

Minister püüdis mõne aja eest kisa tõsta, kui Rakvere lihakombinaat tõi Soomest sigu sisse.

Eesti riigi jaoks oli tegemist ju äärmiselt kasuliku tehinguga – liha osteti Soomest suhteliselt odavalt, väärindati siin ja müüdi Lätti ja Leetu edasi. Riigile tuli lisatulu.

IK: Minister meenutab seda kogu aeg eesmärgiga lüüa kiilu seakasvatajate vahele.

Kui suure osa meie teraviljast loomad ühel või teisel kujul nahka panevad?

UL: Olenevalt aastast poole või pisut vähem. Loomad ja kanad.

Ministrilt küsisin lõpetuseks tema sõnumit põllumeestele. Teilt küsin põllumeeste sõnumit ministrile.

IK: Ei saa öelda, et põllumajandusel läheb hästi ja riik ei ole selga pööranud.

UL: Mida see siis veel tähendaks, kui riik selja pööraks – kas seda, et sead tuleb kõik maha nottida? Või seapidamismaksu hakata maksma? Seda teeme juba niikuinii – õhusaastemaksu maksame. Pilt ei ole selline, nagu see inimene püüab maalida.

IK: Urmas on soovitanud ministril tagasi astuda, mina jagan seda seisukohta. On mõeldamatu, et inimene, kes valdkonnast mitte midagi ei tea ja spetsialiste kuulda ei võta, ministeeriumi juhib.