Loomaarstina olen pragmaatilise ellusuhtumisega inimene. Ma ei arva suurt midagi loomade nunnutamisest. Pigem vaatan kerge ettevaatusega, et kallistamisega liiale ei mindaks ning looma märguandeid selle tegevuse lõpetamiseks maha ei magataks. Mitte ei tahaks, et loom peaks privaatsuse soovist näksamisega teada andma.
Kindel on, et loomadel on oma vajadused ning õigus nende rahuldamiseks, kuid inimese lähedus ja puudutused ei pruugi olla nende esmane vajadus.
Pigem väldib vahel suur osa loomi, sealhulgas ka koduseid lemmikuid, lähedast kontakti inimestega või talub seda, tundes samal ajal ebamugavust. See kehtib ka pereliikmete kohta. Probleem on lihtsalt selles, et kuigi osa rahulolu või ärrituse märke on näiteks koertel inimestega sarnased, ei pruugi omanikud muid vihjeid tähele panna.
Loomade käitumise mõistmist võivad keerulisemaks muuta ka erinevused liikide loomuomases käitumises ja sellega edastatud sõnumis. Eriti kehtib see laste puhul.
Näiteks kallistamine on geneetiliselt omane primaatidele (inimahvid ja inimesed), mitte koertele. Väikesed lapsed, vanuses alates 18 elukuust, kallistavad üksteist spontaanselt, väljendamaks oma hellust ja sümpaatiat. Samuti kallistavad lapsed teist empaatiliselt, kui tajuvad teise valu või vigastust.
Koerad ei väljenda oma kiindumust “kõht-kõhu-kontakti” kaudu. Pigem haaravad nad esikäppadega teise torsost vaid siis, kui tahavad väljendada sotsiaalset domineerimist.
Tekib küsimus, kuidas peaks koerad tajuma laste “esikäppadega” torsost kinnivõtmist ehk kallistamist. Koerad küll õpivad eristama teiste koerte ja inimeste käitumise mudeleid sarnases olukorras, kuid sõltumata inimeste arvamusest, et kallistus väljendab hellust, tunnevad paljud koerad end kallistuse ajal ebamugavalt.
Sagedane reaktsioon kallistusele (ka tuttava inimese omale) on suletud suu, huulte lakkumine, nähtavale ilmunud silmavalged ja pea kõrvale pööramine. Need tunnused annavad märku pingest ja soovist eemalduda.
Lapsed kipuvad koeri musitama ja neile otse silma vaatama. Sellist käitumist ei loeta koerte maailmas heaks tooniks. Samuti tekitavad lapsed oma suhteliselt äkiliste liigutuste ja täiskasvanutega võrreldes ettearvamatu käitumisega loomadele lisastressi. Kuna loomteraapia üks suur sihtrühm on lapsed, tekitas see minus küsimuse, kas osatakse öelda õigel hetkel: EI, nüüd aitab. Nii lihtne on ju lasta nunnudel lastel veel natuke nunnut koera või mõnda muud looma kallistada, sest ega see loomale ju raske ole.
Ühesõnaga – ma olin skeptiline.
Mu abikaasa tegeleb loomteraapiaga nüüd juba kuus aastat. Põhiliseks teraapialoomaks on labradori retriiver nimega Rosin. Tema kõrval saab koolitust varsti aastaseks saav landseer Sophie. “Tööl” ta veel ei käi. Enne peab keha välja kasvama ja iseloom küpseks saama. Vahel käivad laste juures ka merisead Setu ja Tupsu. Kuue aasta jooksul on mu skepsis tublisti kahanenud.
Loomteraapia üritustest vahel fotograafi või abilisena osa võtnuna võin Rosina käitumist klassitunnis või teraapiaseansil kirjeldada järgmiselt:
• Rosin on väga elevil, kui autosse tõstetakse kast loomteraapia vahenditega (kastis on mänguasjad, koera seljakott, täringud jne). Ta ootab kannatamatult autosse hüppamise hetke.
• Rosin on koolis keskendunum ja kannatlikum kui kodus. Koolis laste hulgas viibimist võtab ta lõbusa ja toreda tööna, mis nõuab keskendumist ja tähelepanu.
• Loom väsib tööl olles ja vajab pärast puhkust.
• Koera väsimusest peab aru saama ning ta puhkama saatma inimene. Ise ta piire ei taju.
Loomaarsti vaatenurgast annab loomade kasutamine koolitöös väga hea võimaluse lastele loomade vajaduste ja kehakeele tutvustamiseks. Tegelikult ei ole suurt vahet loomade ja inimeste vajadustes.
Peale söögi, joogi ja õhu vajame privaatset ruumi, meie antavate signaalidega arvestamist ning meie aktsepteerimist sellisena, nagu oleme. See on hea algus mõlemale poolele rahuldust pakkuvaks koosolemiseks.
Loomaga töötava inimese ülesanne pole aga lihtne. Ta peab hakkama saama nii planeeritud tunniülesande täitmise kui laste ja looma turvalisuse tagamisega. Turvalisuse saavutamise eeldus on oskus jälgida looma kehakeelt, aru saada tema ebamugavusest ja stressist ning vajadusel looma tööpäev planeeritust varem lõpetada. Hoolimata sellest, et klassitäis lapsi nurub veel ühte “viimast paid” või mängu.
Loom võib tunda end ka koolis kära ja kaose keskel täiesti mugavalt. Kui terapeut või loomaomanik teab looma vajadusi, oskab jälgida tema stressikäitumist, seda lastele selgitada ning õigel ajal loomale puhkust anda, siis on looma kohalolek koolis väärtuskasvatuse tunnis, psühholoogi või eripedagoogi abilisena igati teretulnud.
Sest kooliaeg on õppimiseks hea aeg ning loomade käitumisest ja vajadustest saab kõige rohkem teada päris loomaga tegeledes.
*Artiklis on kasutatud mõtteid raamatust “Animals in Our Lives. Human-Animal Interaction in Family, Community, & Therapeutic Settings”