Mõni läheb üle tänava – ja enam teda ei ole. Rullnokk roolib ja ... Siis ütlevad inimesed, et ju see oli tema saatus. Vanasõna ütleb, et kes peab uppuma, see ei põle. Või oli see vastupidi. Igal juhul mõte on selge. Et kes ...
Tellijale
Mõttetu jutt
/nginx/o/2016/11/25/6114809t1h7093.jpg)
29. detsember 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned näited. Maade tagastamise käigus sain vanavanemate metsa kätte ja hakkasin kohe saega vehkima. Seal polnud keegi lõiganud juba viiskümmend aastat. No mina lõikasin. Võib arvata, et muudkui põrista ja laastud lendavad. Vale! Igal tööl on omad nipid. Ma ei teadnud ühtegi ja lasin alt ära tohutu oksa, millele juba langetatud puu toetus. Puu ohkas raskelt ja keeras ennast mulle rinna peale. Oleksin olnud lömastatud, kui lumi poleks olnud nii sügav. Puu surus mind lume alla ja jäi ise lume peale. Õnneks.