Kirjanik ja kuus tegelast igavlevad seebiooperis

Pille-Riin Purje
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Draama tulipunktis: Saara Kadak ja Hannes Kaljujärv.
Draama tulipunktis: Saara Kadak ja Hannes Kaljujärv. Foto: Rakvere Teater

Vahel on mõnda arvustust lugedes tunne, et ma pole vaadanud üldse sama lavastust kui kirjutaja. See hämming tabas mind taas, lugedes Veiko Märka vastu­kaja lavastusele “Must prints”.

Arvustusega “Must prints valguse otsinguil” (Eesti Päevaleht, 24. november 2015) üllatab Veiko Märka mitmeti. Alates väitest, et “Must prints” on üle mitme aasta üks Rakvere teatri lavastus, mis provintslikkusest vaba. Ma pole tulnud selle pealegi, et märgistada ainsatki Eesti teatrit tunnussõnaga “provintslik”, ma ei mõtle nii isegi pealinna teatrite puhul!

Gerda Kordemetsa lavastus “Must prints” seab mu silmitsi sama dilemmaga kui peategelase Bradley Pearsoni, kes ei tihka ausalt arvustada oma semu Arnold Bennetti toodangut ehk järjekordset romaani. Isegi kui analoogilist, Murdochi tegelaste puhul küll silmakirjalikku, sõprust ei ole, valetaksin ümaralt heasoovlikke ridu-ridu-ridu tehes iseendale ega saaks enam puhta südametunnistusega Rakvere teatrisse siseneda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles