Eesti provintsielu valus reaalsus

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui ma õppisin tavalises nõukogude koolis, rääkisid õpetajad, et töölis­klass elab kapitalistlikes riikides vaesuses, kodanlus aga mõnuleb luksuses. Varem või hiljem alustab töölisklass niisuguse ebaõigluse ja rõhumise vastu ülestõusu ning kukutab kapitalistide klassi. Seejärel algab juba õiglase sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine, kus kõik on võrdsed ning võim ja vara kuulub rahvale.

Paraku ei pidanud sotsialism ajaproovile vastu. Ülemaailmne sotsialismisüsteem haihtus 1989.–1991. aastal ja turumajandus kinnitas kanda põhimõtteliselt kogu planeedil. Ometi ei suutnud sealjuures ükski riik ehitada üles ideaalset ühiskonda: isegi kõige arenenumates ja majanduslikult edukamates riikides on ikka olemas rikkad ja vaesed.

Riigi tõhusus ilmneb aga selliste mehhanismide olemasolus, mis vähendavad sissetulekute erinevust ning loovad tingimused inimeste potentsiaali realiseerimiseks nende sissetuleku suurusest, sotsiaalsest staatusest ja elukohast sõltumata. Kui need mehhanismid korralikult ei toimi, kasvab riigis ühiskondlik pinge ja tekib oht poliitilisele stabiilsusele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles