Pood karmides loodusoludes toimetavatele meestele

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on Kaido Goutt?
Kes on Kaido Goutt? Foto: Meelis Meilbaum

Rakveres on alates kolmapäevast avatud üks isevärki pood, kust leiab nii 1950ndatel Bulgaarias õmmeldud villaseid sõdurimantleid, ameeriklaste kõrbesaapaid, brittide politseikiivreid kui ka näiteks Rootsi armee tarbeks tehtud keevituskomplekti.

Rakvere Rakmed avanud Kaido Goutt selgitab, et kui näiteks Afganistanist tulevad sõdurid tagasi, siis ei ole neil logistilist võimalust kogu varustust kaasa võtta ja kodus poleks neil seda ka kuskile panna. “Nii et neil on võimalus kas kõik kohapeal hävitada või ostavad kaltsukad suhteliselt heade hindadega selle nende käest ära,” räägib Kaido Goutt.

Kui üks missioon lõpeb, tekib turule kaup – osa sellest on kasutatud, osa laos seisnud. Aga kuidas leida üles vabaks jäänud militaarkraam, mis vedeleb Ukrainas või Afganistanis või mõnes laos, ongi kunst, mille Gouttide pere on põlvkondade jooksul omandanud.

Kui suvel käis Kaido Goutt üle Eesti pea paarikümnel laadal eri riikide eri ajajärkudest pärit sõdurivarustust müümas, siis nüüd saab seda osta ka vastavatud poest.

Nõnda võib soetada umbes 30 aastat laos seisnud Vene telkmantli, Austria piimanõu, Rootsi armee binokli aastast 1942. Periskoobi. Austria komando praktilise täisvillase kampsuni. Rootsi armee jääpuurimiskomplekti koos kõikvõimalike võrgupanemisriistadega. Tšehhi armee kast-laua, mida avades selgub, et tegemist on sahtlitega kirjutuslauaga. Briti politseikiivreid, mida hipsterid võik­sid vabalt jalgrattakiivritena välja kanda. Leidub ka välikööke, söögitarvikuid, katelokke. “Mesinikele meeldivad aurukatlad, näiteks vaha sulatamiseks,” märgib Kaido Goutt.

Palju kraami on 70–80ndatest pärit. “Iga 20–30 aasta tagant võtab üks riigiasutus vastu uued normid, näiteks muudab sokimudelit. Päris palju asju on armeedes maha kantud, need jõuavad turule 20–30 aastat hiljem,” märgib ta.

Üks vanemaid esemeid on enne teist maailmasõda Rootsi armeele tehtud kolmveerandvarrukate ja küljelõhikutega puuvillane särk. Aga on ka tänapäeval kasutusel olevaid moodsa tehnoloogiaga kaitsevärvides vihmakindlaid hingavaid pükste-jopede komplekte.

Nii et sihtgrupiks on jahimehed, kalamehed, kaitseliitlased, kes on palju õues ja oskavad hinnata materjali väärtust.

Hindade vahemik on lai. “Meilt leiab hea varustuse nii lumespordiga tegeleja, kel on võimalik oma hobi tarvis rohkem raha välja käia, kui see, kel hea meel soodsa hinnaga leitud kvaliteetsetest jalatsitest või rõivaist. Neid asju on toodetud kulukalt, kuid nii otstarbekalt, et kasutatud asjadel on veel päris palju väärtust,” räägib Kaido Goutt, kes ka ise on harjunud lapsest saati hindama riideid selle järgi, kui vastupidavad nad on, ega ole eriti ostnud poest kalli hinnaga uusi asju.

“Elan maal ning on palju põhjusi väljas riideid kanda: metsa tehes ja aiamaal toimetades. Need on ka maainimese baasvarustusse kuuluvad riided,” nendib ta. “Ma ise ei ole militaristlik mees, aga mulle meeldib, et saan ronida puu otsa ja püherdada mudas kartmata, et midagi läheb katki või mul hakkab külm – olen harjunud olema metsas, aga ilma ohvitseri ja relvata.”

Nõnda jookseb ka poe sortimendis selge punane joon: relvi ei müüda. “Relvaäri on eetilises mõttes midagi muud. Kaevikus külmetavad kõigil varbad. Põhjus, miks oleme saanud hoida kõigiga häid suhteid, on see, et müüme neutraalset kaupa – pakume asju, mis ei lase sõduritel külmetada. Kui sa müüd relvi, siis ei saa öelda, et oled kõikide inimeste sõber. Ja see on minu jaoks oluline,” ütleb Kaido Goutt.

Uut ja kasutatud militaar- ning matkavarustust pakkuv kauplus Rakvere Rakmed asub Narva ja Niine tänava nurgal asuva ärihoone teisel korrusel – sissepääs on ühine mööblipoega. Pood on avatud nädala teises pooles: kolmapäevast laupäevani.

Uuskasutuse poolt

Kaido Goutt ütleb, et talle ei meeldi mõte lasta toota teisel pool maakera asju, mida kellelgi vaja pole, inimestel, keda ta ei tea, tingimustes, mida ta ei tunne. “Need asjad siin poes on kõik üle jäänud ja ma arvan, et neil on väärtust, kui nende kandja saab tunda end mugavalt, soojas ja kuivas, ning teha tööd. Praeguses maailmas ei ole majanduslikud näitajad head, geopoliitiline stabiilsus on kahtlane. Kui kõik peaks kokku varisema, siis uuskasutus toimib edasi. Kui pole enam midagi raisata, peab õppima vanu asju sorteerima, hooldama, kauem hoidma,” mõtiskleb Goutt.

Ta on jõudnud järeldusele, et sõjaväeasjad näitavad inimkonna oskust toota kvaliteetseid esemeid. “Asi ei pea olema aasta pärast katki, vaid see võib kesta pikalt. Mõned esemed toimivadki mitu põlve järjest. Kui tänapäeval toodetakse tsiviilasju, siis mõttega, et need kestavad vähe ning inimene ostab peagi uusi. Aga sõduritele toodetakse nii, et asjad ikka sõja lõpuni vastu peaksid,” teab ta.

Eesti inimene on tema hinnangul harjunud ostma asju, mis ei ole uued, oskab vaadata üle õmblused ja aru saada, kas see ese on midagi väärt või mitte.

“Kui vaadata Soome, Rootsi, Saksamaale, Prantsusmaale, siis uuskasutus on muutumas üha trendikamaks. Inimestele meeldib saada odavamalt, aga kvaliteetseid asju, seal on kaltsukate publik muutunud,” märgib ta lääneeurooplasena.

Kes on Kaido Goutt?

Kaido Goutt on pärit Prantsusmaalt. Kui ta vanaisa pärast teist maailmasõda ­leidis ameerika sõdurite rõivahunniku, sai alguse nende pere äri – nüüd on ­Kaido isa see, kes tegeleb Prantsusmaal militaarvarustuse hulgimüügiga. Kaido ema on eestlanna ning kodune keel oli nii eesti kui prantsuse keel. Igal suvel käis Kaido ­Lääne-Virumaal Porkunis vanaema juures. “Elades Prantsusmaal suures linnas, oli ­minu maakoht ikkagi Eestis, Porkunis. Kui tekkis vajadus linnast eemale saada, oli loogiline ­tulla teisele poole Euroopat,” ütleb ta. Kaks ja pool aastat tagasi tuli ta püsivamalt Eestisse. ­Õpetas Tallinna ülikoolis prantsuse keelt ja tõlkis. Nüüd elab Kaido Porkunis ja on ise õpilane – Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis. Nimelt lummasid teda maakoju võetud mesilased nõnda, et tekkis huvi ja energia nende pidamise kohta juurde õppida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles