Mõnda aega usub Lizzie nagu teisedki, et see on üsna sageli esinev posttraumaatiline mõtlemisviis. Nagu sõduril, kes amputeeritud jäsemes fantoomvalu tunneb. Neuropaatiline segasusseisund, väidab politseikonstaabel. Ajutine reaalsustaju kadumine, oletab õde Peggy.
Ajapikku loobub Lizzie oma süvenevatest kahtlustest rääkimast, ehkki need muutuvad järjest häirivamaks. Maamajast on kadunud Zachi kummikud – need ilmuvad välja üsnagi ootamatus kohas. Kummaline jalajälg vaibal. Siin-seal vaevu kuuldav Elvis Costello – Zachi lemmik. Katkine aken ja sohval lebav surnud tuvi. Köögilauale poetatud helepunane huulepulk – jälle Zachi lemmik. Üksteise järel kaduvad nipsasjakesed. Seniilse ema murettekitavad märkused.
