Neil päevil saame tähistada 790 aasta täitumist Rakvere astumisest kirjapandud ajalukku. Tänu Henriku kroonikale teame, et pärast 1226. aasta kolmekuningapäeva (mis vastab praeguses kalendris 13. jaanuarile) alustas paavsti legaat Guillelmus Riiast teekonda Eestimaale, klaarimaks siin kohalikke võimusuhteid. Teinud vahepeatused Viljandis, Karedal ja Äntu Punamäel, jõudis ta jaanuari lõpus või veebruari alguses kokkulepitud läbirääkimistepaika – Tarvanpele. Miks otsustati vallutajate ning põlisrahva lepitamine ette võtta just siin?
Kolumn: Palju õnne, TARVANPE!*
On loogiline, et ei taanlased ega sakslased tahtnud minna lahendama valdusküsimusi teise juurkantsi, vastavalt Riiga või Tallinna. Kuid ei kohtutud ka kusagil nende ühendusjoonel, vaid sealt hoopis kaugel kirdes, mille põhjuseks oli ilmselt Virumaa võime kallutada tolle hetke Eesti poliitgeograafilist raskuspunkti. Iseenesest pole selles midagi üllatavat, kuna maakond oli rahvarohke ning sõjategevusest suhteliselt vähe kannatada saanud, aga Henriku Liivimaa kroonika põhjal varasemalt teadaolevast lähtudes on ootamatu, kuhu siin kokku tuldi. Guillelmust saatis suur kaaskond (semgalite piiskop Lambert, Riia praost Johannes, Riia kodanikud, sõjateenistuse vennad ja paljud teised), taanlaste delegatsiooni pole samuti põhjust Jamaica taliolümpiakoondisega võrrelda, ning lisaks saabus kohale arvukalt eestlasi. Kuna oli talveaeg ja seega igaühele vaja ööbimiseks katust pea kohale, olnuks loogiliseks valikuks Tõrma – siis tõenäoliselt suurim küla Eestis, mis võis hoobelda lausa tänavastikuga –, aga Henrik antud sündmusega seoses Tõrmat üldse ei mainigi. Ta teatab lakooniliselt, et Äntu Punamäelt (kroonikas Agelinde) tuli Guillelmus Tarvanpele ning kuulutas siin jumalasõna, misjärel “sinna tulid taanlased, nii nagu nad olid kutsutud. Ja tehti rahu, esiteks taanlaste ja sakslaste vahel, siis eestlastega kõigist maakondadest” (HCL XXIX/7).