Aukegu ehk nutinarkarite pealetung

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet

Kas teate mõnd suitsetajat, kelle suitsunälg oleks nii suur, et ta paneks oma peenema pläru tossama suisa pimedas teatrisaalis, lausa etenduse aegu? Kas teate mõnd joodikut, tubli tipsutajat, kelle viinanälg oleks nii suur, et ta hakkab alkoholi kõrist alla kallama suisa piduliku aktuse ajal, tähtsate kõnede tulipunktis? Kas teate mõnd süstivat narkomaani, kelle sõltuvus oleks nii ohjeldamatu, et ta lükkab enesele süstla veeni suisa kinosaalis, lausa seansi ajal?

Tõenäoliselt me selliseid tegelasi ei tea. Vist oleks üsna loogiline tõdeda, et eelkirjeldatu oli pelgalt ajakirjaniku haiglasevõitu fantaasia.

Aga pidagem hoogu, hindajad. Mõelgem, et sõltuvuse – et mitte öelda narkomaania ja seeläbi ka mõnu – mõiste on viimastel aastatel oluliselt teisenenud, naudinguorjuse astmed on arenenud. Sõltuvust pole ammu tarvis otsida pelgalt mõnuainetarbijate hulgast. Nüüdne suurim sõltuvus on mõnuaine aseaine, mõnutegevus, infoühiskonna needus – nutitelefon. Nüüdne tuntuim ja vist ohtlikem narkar on aga nutinarkar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles