On loogiline, et ei taanlased ega sakslased tahtnud minna lahendama valdusküsimusi teise juurkantsi, vastavalt Riiga või Tallinna. Kuid ei kohtutud ka kusagil nende ühendusjoonel, vaid sealt hoopis kaugel kirdes, mille põhjuseks oli ilmselt Virumaa võime kallutada tolle hetke Eesti poliitgeograafilist raskuspunkti. Iseenesest pole selles midagi üllatavat, kuna maakond oli rahvarohke ning sõjategevusest suhteliselt vähe kannatada saanud, aga Henriku Liivimaa kroonika põhjal varasemalt teadaolevast lähtudes on ootamatu, kuhu siin kokku tuldi. Guillelmust saatis suur kaaskond (semgalite piiskop Lambert, Riia praost Johannes, Riia kodanikud, sõjateenistuse vennad ja paljud teised), taanlaste delegatsiooni pole samuti põhjust Jamaica taliolümpiakoondisega võrrelda, ning lisaks saabus kohale arvukalt eestlasi. Kuna oli talveaeg ja seega igaühele vaja ööbimiseks katust pea kohale, olnuks loogiliseks valikuks Tõrma – siis tõenäoliselt suurim küla Eestis, mis võis hoobelda lausa tänavastikuga –, aga Henrik antud sündmusega seoses Tõrmat üldse ei mainigi. Ta teatab lakooniliselt, et Äntu Punamäelt (kroonikas Agelinde) tuli Guillelmus Tarvanpele ning kuulutas siin jumalasõna, misjärel “sinna tulid taanlased, nii nagu nad olid kutsutud. Ja tehti rahu, esiteks taanlaste ja sakslaste vahel, siis eestlastega kõigist maakondadest” (HCL XXIX/7).
Koht pidi olema tuntud, sest kroonik ei pidanud vajalikuks lisada täpsustust: küla (villa) või linnus (castrum, castellum). Esimene välistub, kuna Eesti 13. sajandi algupoole maaasustust dokumenteeriv “Taani hindamisraamat” niisugust küla ei tunne. Idast, põhjast ja läänest soodega piiratud ning kahe jõe vahel asuv mäekeel lihtsalt ei pakkunud nimetamisväärseid võimalusi põllumajanduse arendamiseks. Majutus ja rahukõnelused ei toimunud ka linnuses (mis oli kindlasti olemas), sest vastasel juhul oleks seda tegevuspaigana kahtlemata nimetatud. Seega võib julgelt omaks võtta arvamuse, et juba aastaks 1226 oli Tarvanpe, ilmselt tänu oma paiknemisele toonase Eesti esmajärguliselt oluliste teede ristumiskohas, arenenud iseseisvaks kompaktse hoonestusega asulaks, kus piisas ruumi ja võimalusi tolle aja mõistes tõelise suurürituse korraldamiseks. Ning sellest järelduvalt ulatuvad linnalise Rakvere juured muinasaega.
* “Tarvanpää” põhineb ilmselt Otepää eeskujul, põhjaeesti keel “pääd” ei tunne. Kuivõrd toonane täpne hääldus pole teada, on mõistlik jääda Henriku kasutatud vormi juurde.
/nginx/o/2018/04/13/7780411t1hd581.jpg)
