Aukegu ehk nutinarkarite pealetung (1)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Internet

Kas teate mõnd suitsetajat, kelle suitsunälg oleks nii suur, et ta paneks oma peenema pläru tossama suisa pimedas teatrisaalis, lausa etenduse aegu? Kas teate mõnd joodikut, tubli tipsutajat, kelle viinanälg oleks nii suur, et ta hakkab alkoholi kõrist alla kallama suisa piduliku aktuse ajal, tähtsate kõnede tulipunktis? Kas teate mõnd süstivat narkomaani, kelle sõltuvus oleks nii ohjeldamatu, et ta lükkab enesele süstla veeni suisa kinosaalis, lausa seansi ajal?

Tõenäoliselt me selliseid tegelasi ei tea. Vist oleks üsna loogiline tõdeda, et eelkirjeldatu oli pelgalt ajakirjaniku haiglasevõitu fantaasia.

Aga pidagem hoogu, hindajad. Mõelgem, et sõltuvuse – et mitte öelda narkomaania ja seeläbi ka mõnu – mõiste on viimastel aastatel oluliselt teisenenud, naudinguorjuse astmed on arenenud. Sõltuvust pole ammu tarvis otsida pelgalt mõnuainetarbijate hulgast. Nüüdne suurim sõltuvus on mõnuaine aseaine, mõnutegevus, infoühiskonna needus – nutitelefon. Nüüdne tuntuim ja vist ohtlikem narkar on aga nutinarkar.

Vaadakemgi loo alguse näiteid nutinarkarite maailmast. Loomulikult oleme kohanud tublisid inimesi, auväärseid kaaskodanikke haiglaselt oma nutifone näppimas nii teatrietenduse ajal, kinoseansi keskel kui ka tähtsatel aktustel. Oleme kogenud, et olukordades, kus nii joodik, nikotiinisõltlane kui narkomaan suudavad piiri pidada, on nutinarkarid jõuetud oma kire ohjeldamisel, tehnikavidinaga suisa füüsilises vahekorras olemisel. Nutinarkomaania lööb eriti õitsele jaanuarikuus, pärast jõuluvana viljastavaid külaskäike, mis paljude sõltlaste nutifonide varu kõrgemale tasemele viinud.

Ei, see pole sugugi ainult noorte probleem, nagu vanem põlvkond näidata püüab. Tublil, ka keskikka küündival nutinarkaril kire õigustustest puudust ei ole. Loomulikult räägib nutinarkar nutifoni pidevalt näppides suurest vajadusest olla kursis ilmas ja tuttavate hulgas toimuvaga. Aga kui silmata, mida ta siis tegelikult vaatab, võib aru saada, et tegemist ongi sõltuvushaigusega. Ehk hullemagagi kui joomine, suitsetamine, süstimine.

Kas peaksin usaldama nutinarkarist ärimeest, kinnisvaramaaklerit, pangatellerit, poliitikut? Inimest, kes ei suuda oma nutifoni näppimata olla tundigi? Mida enam enese ümber nutinarkareid näen, seda rohkem nende usaldamise võimalikkuses kahtlen. Seda rohkem lähevad hinda inimesed, kes oskavad otsa vaadata ja suudavad suhelda enamagi kui vaid emotikonide abil.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles