On vähemalt kaks teemat, millega riik on meediakommunikatsioonis korralikult ämbrisse astunud, ning need kolisevad veel tükk aega, enne kui olukord taastub. Esimene on pagulastemaatika, millega seonduv on olnud vastuoluline, heitlik, hämav, ebakindlust sisendav ning õiglustunnet riivav. Arutelud ja segadus vastuvõetavate hulga ümber, viitamine tolerantsusele, pidevad uudised sellest, kui palju riik hakkab saabujate peredele toetusi maksma, lood sellest, et riik lubab pagulastele väga kalleid kortereid ning eestlastest abivajajatega võrreldes oluliselt suuremaid toetussummasid – kõik see pani inimesi arusaadavalt nördima. Tulemuseks räsitud õiglustunne ning inetud intsidendid, mis pahameelt äärmuslikus vormis väljendasid.
Tellijale
Pagulastest ja veokitest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige suuremaks kannatajaks olid aga need teisest rahvusest siinviibivad kodanikud, kes olid vahetusõpilasteks, töölähetustes, ülikoolis tudeerimas, vabatahtlikena abistamas või pealinnas äri ajamas ning kes pandi ühte patta siia soovivate pagulastega ja pidid seega taluma inetuid kommentaare ja vastama õelatele küsimustele. Hea, kui sellega asi piirdus. Ja seda mitte millegi eest! Selle eest, et nad näevad välja teisiti kui eestimaalased, ja selle eest, et riiklik meediakommunikatsioon on olnud null.