Kolumn: Anonüümne kommenteerija

Liivi Sidron
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liivi Sidron.
Liivi Sidron. Foto: Erakogu

Mis saab, kui kõik väljaanded kaotavad võimaluse anonüümselt kommenteerida ehk piiravad anonüümse kommenteerija sõnavabadust? Sõnavabadust, mille piiramist on ta pidanud ennegi kogema. Kui anonüümne kommenteerija käis koolis, siis avaldas ta oma negatiivseid arvamusi õpetajate kohta musta markeriga koolipinkide lauaplaatidele. Anonüümselt. Kuni tema käekiri ära tunti, päevikusse märkus kirjutati ja tagatipuks pandi pärast tunde laudu pesema.

Anonüümne kommenteerija ei saanud vanaviisi jätkata, sest tema tegevus ei olnud enam anonüümne, kuid vanad harjumused olid visad kaduma. Kui anonüümse kommenteerija ja tema esimese silmarõõmu tunded ei olnud vastastikused, siis kirjutas ta öö hakul suurelt aerosoolvärviga tüdruku kortermaja seinale, kui lõdva kummiga pükse too kannab. Samuti ei jätnud ta paar maja edasi enda teada, milline suguelund on paralleelklassi Kalle, kelle poole lõdva kummiga tüdruk vaatas. Kuid endiselt saatis teda ebaõnn, tema toimetamine jäi politseipatrullile silma, ta sai väärteo eest ametliku hoiatuse ja taas pidi ta enda sõnavabaduse ise maha pesema.

Anonüümne kommenteerija oli sõnavabaduse piiramise järel löödud. Kuidas küll väljendada enda arvamust nii, et ta oma sõnade ja tegude eest vastutama ei peaks? Keset sügavat mõttetööd hakkas ta muuseas laual olnud ajakirja kaanestaari keskmisest suuremaid kõrvu veel suuremaks joonistama. Kui ta oma kätetööd märkas, siis pakkus see talle nii suurt nalja, et avaliku elu tegelaste välimuse uuendamine muutus tema värskeks lemmikajaviiteks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles