Ülo Sarapuu: “... seal oli vene intelligents”

Aarne Mäe
, peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vinni valla metsakülas elav kuulsa kunstniku Johann Köleri kauge sugulane maalija Ülo Johannes Sarapuu sai hiljuti tunda, kuidas vene intelligents suurt kunstnikku vastu võtab, kui Piiteris tema näitus avati ja siis teda nagu ilmakuulsat staari mööda metropoli ringi sõidutati.
Vinni valla metsakülas elav kuulsa kunstniku Johann Köleri kauge sugulane maalija Ülo Johannes Sarapuu sai hiljuti tunda, kuidas vene intelligents suurt kunstnikku vastu võtab, kui Piiteris tema näitus avati ja siis teda nagu ilmakuulsat staari mööda metropoli ringi sõidutati. Foto: Erakogu

Vinni valla metsakülas elav kuulsa kunstniku Johann Köleri kauge sugulane maalija Ülo Johannes Sarapuu sai hiljuti tunda, kuidas vene intelligents suurt kunstnikku vastu võtab, kui Piiteris tema näitus avati ja siis teda nagu ilmakuulsat staari mööda metropoli ringi sõidutati.

Tema loominguline köök podiseb kaugel külas vanas tares, kus naabreid ei näe ja tagasihoidlik teeots võib kergesti kahe silma vahele jääda. Tee on pärastlõunaks täis tuisanud. Ülo vana, kuid tugev kupeemersu on siiski kindlalt katuse all, kuhu peremehe unistus on rajada kaunite kunstide vaba akadeemia. Tema pooleliolevad lõuendid annavad tunnistust sellest, et töö käib vahetpidamata.

“Siin on hea rahulik maalida,” kiidab Ülo Sarapuu. “Ei saa ju nii, et teed kusagil kortermajas, kus üleval jagatakse SMS-laenusid ja kõrval räuskab purjus naaber keset ööd naise, lapse ja koera peale. Ja sina seal vahel siis teed näo, et ei kuule ega näe midagi. Ja lood.”

Kust Peterburi kuraatorid teid üles leidsid?

Nad helistasid mulle sügisel, et nad on Võrus mu näitust näinud, ja siis küsisid, kas ma oleksin nõus kohtuma. Siis olime kirjavahetuses. Mul on postkastis see kiri ka veel alles, kus nad kirjutavad. Ilusasti kirjutavad … Et ma olen ainuke, keda nad otsisid ja kelle kunst sobiks ka neile sinna Ermitaaži ja mujale. Ainus mure oli, kas ma oskan ikka vene keelt.

Edasi loe SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles