Kirjakandja 100 kilomeetrit päevas

Uks kinni, tavapärane pilk postkasti. Loomulikult on see veel tühi. Mööda pimedat tänavat liigub tuluke. Viuhti! möödub kiiresti rattaga mees, postikott õlal. Peatan auto hoone ees, kus asub ajalehtede, ajakirjade ja kirjade peatuspaik. Kirjakandjate töökoht.

Õues viskab näkku lörtsi ja vihma segu, ilm on vastikult niiske ja külm. Maakonna kirjakandjatel pole sellest sooja ega külma. Rakvere linna kolm ratastega kandjat ja seitse autoga vedajat on juba kandekeskusest lahkunud.

3.00 oli töö tippaeg Rakvere linna kande eest vastutava postitöötleja Külli Pauluse meeskonnal. Siis jõudis Tartust siia Kroonpressi auto, mis tõi kohale üleeestilised ajalehed ja loomulikult Virumaa Teataja.

Kaksteist tundi tagasi sorteeris masin kirjad, arved ja postipakid pealinnas maakondade järgi. Rakvere kandekeskuses jaotavad 10–15 inimest need kibekiiresti omakorda vastavalt piirkonnale.

“Esimene kanne hommikul läheb ajalehtedega. Saadetised, kirjad, maksi- ja tähtkirjad, reklaamid lähevad teise kandega. Kui kirjakandjad tulevad tagasi ja ajalehti jääb üle, siis kanname need maha,” räägib Paulus, kes lõpetab tööpäeva 11.30.

“Siia ei tule inimene, kes kardab ilma, kes ei ole valmis hommikul tõusma. Siin on raudsemad ja tugevamad inimesed,” jõuab ta kirjakandja olulisemate omadusteni. “Koeri ja inimesi karta ei saa. Libedust samuti.” Aga laitust?

“Kiitust on harva, et inimene helistab ja ütleb, et küll mul oli hea kirjakandja, temaga on meeldiv vestelda või lahendas mu probleemi. Kui saadetis jääb saamata, helistatakse küll,” räägib Paulus ja minulgi on põhjust silmi peita. “Laupäeval toimub ajalehtede ja ajakirjade kanne, kirjade kannet nädalavahetusel ei ole,” selgitab Paulus.

Niisiis selgub, et armastuskirja sel valentinipäeval, mis on pühapäeval, ei saagi. Seda, et nüüdsel arvutiajastul tundeid pungil kirju saadetakse, kinnitavad postiga tegelevad inimesed küll. “Igasuguseid kirju on olnud. Armastuskirja ümbrik on südameid täis joonistatud, seal on Miki-hiired ja kiisud. See tähendab ikka midagi, ma arvan,” räägib muiates proua, kes ütleb, et suuri üllatusi pole ta siiski nende aastate jooksul kogenud.

“Kui meil hakkas pudelposti tulema, perekonnafotodega kaarte ja marke, siis need tekitasid siin majas elevust. Loomulikult,” kinnitab staažikas töötaja.

5.30 kõlab selle tõestuseks üle maja: “Tüdrukud, see laseb midagi välja. Laud ja käed on seda täis!” Värvilise lekkiva pakiga postiljon jookseb postitöötleja juurde. Tema laua ääres kärus on suuri ja väiksemaid pakke. Piilun: mänguasjad, kosmeetika, isegi krõbuskipakk. Olen veendunud, et inimesed saadavad teineteisele kõike. Muist läheb pakiautomaati, osa on vaja kanda laiali kirjakandjatel. Tugevad tüdrukud tõstavad, veavad käruga ja registreerivad pakke. Kõigil on oma töö teha – väiksemate piirkondade kirjakandjate kinnastatud käed käivad posti sorteerides kibekiiresti, sõrmeotsad trükimustad.

7.10 saabub Rakvere ajalehtede ringilt tagasi esimene kirjakandja, ilmatu suur võtmekimp kilisedes tasku põhjas, nägu vihmamärg. Saatelehtedele allkiri, kirjad vajalikus järjekorras kotti.

Paus. Enne kui algab järgmine postiring ühes (täht)kirjade ja reklaamidega, sööb mees hommikust. Kohvi, seda ei pidanudki siin kuluma liiga palju. Varsti teeb kirjakandja minekut.

7.30 tuleb koostööpartnerist autojuht-kirjakandja Mati Pass, kes laadib auto peale posti. Veidi hiljem loksume väikese Maarjamaa poole.

8.30 on Väike-Maarja postkontori töötuba nalja ja rõõmu täis. “Kellele me siin ikka lehti viime? Lurich suri ju ära,” on autojuht-kirjakandja Rein Täheste sõiduvees. Siiski alustab ta oma postipoisiringi.

“Müüriku, Triigi, Pudivere, Äntu, Rastla, Ebavere, Ärina, Koonu, Pandivere, Raeküla, Eipri. Kui on täis reklaamiring, siis tuleb kokku lausa 110 kilti,” nendib mees, kes on sel teekonnal rassinud neli aastat.

9.00 start! Pakk eraisikule, apteeki ja remonditöökotta. Külad on tühjad, teed libedad nagu klaas. “Mulle ei meeldi tuisk, olen ühe korra istunud lumevangis ja kaevanud autot välja. Õnneks pole suuri õnnetusi juhtunud,” räägib sohver, kui pöörame Müürikule. Vanaperemees on vihmase ilmaga õues. “Ei tea, kas ootab lehte?” “Küsisin sama. Ütles, et tuuakse palke,” rehmab Rein.

Keerame aga külatänavate otsast sisse, viiest elamust ühele-kahele pannakse ajaleht, rohkem on arveid ja kirju. Koeri, neid on valvamas iga maja juures.

“Näed, enne ulatus koer postkastini, nüüd pani pererahvas selle majast eemale, kase otsa,” kiidab Rein ja keerab otsa ringi.

Inimtühjades külades näitavad elu vaid tuled akendes. “Näed, siin pannakse jälle postkontor kinni ja töökohti jääb aina vähemaks. Külad on noortest tühjaks jooksnud, mehed, kes veel on, käivad Soome vahet,” ohkab Rein, kes postiringil ikka kuuleb inimeste elust-olust.

“Lobisetakse, peamiselt sellest, mis päevakorral. Nüüd oli see ilmateema. Minagi ei saa oma tööd teha ilma kummikuteta,” ütleb mees, enne kui peatub järgmise postkasti juures. Nii see päev läheb, sõit ja peatus.

Miks käigukangi ümber on kummid? “Postkastid ei seisa tuulega kinni. Uksed käivad aga lahti, siis panen kummi ümber, et kiri kaduma ei läheks või märjaks ei saaks,” ütleb ta ja lisab, et liiga paljudel on postkastid “ehku” peal.

Aga mõnikord pole tema töös postkasti tarviski. Selline päev on ka täna, kui tuleb ootajatele kohale viia pension. “Kuidas elad?” küsib Rein ühes külas Matilt. “Mis siin viriseda. Sa tuled ja oled ainuke, kes raha toob, teised viivad,” ütleb pensionär, kelle tarvis Rein paneb pastapliiatsi allkirja kirjutamiseks paberile paika.

15.30ks on postiring läbi. Kiidan kirjakandjaid. Homme on uus päev!

Ainult et Rakvere kandekeskuse kirjakandjad ei tea veel, et poetan postkasti ümbriku, täis tundeid. Sõnumiga laulust, mis kõlas ka hommikul: “Siis saadad kirja pühendusega, kus mustvalgelt seisab: minust lahti sa ei saa.”