Juhtkiri: Kirjanduse au ja hind

Kõikus Virumaa kirjandusauhinna kaalukeel mis ta kõikus, aga võidupärjaga ehiti Peeter Sauter ja “Lapsepõlvelõhn”.

Tunamullu läks vaidlus kahe väga erinevalt suurepärase teose üle nii tuliseks, et toimiti tavatult: auhind jagati Kristiina Ehini ja Valdur Mikita vahel.

On juba ette näha, et ka vildelastel ei saa tänavu olema lihtne otsustada nõnda, et süda ei kripeldaks.

Muidugi pole aastad vennad: on neid, kus võrdselt häid teoseid tubli kamalutäis, ja teisi, kus tõuseb esile paar säravat tippu.

Kirjanikke ja teoseid pingeritta seada on mõneti tänamatu tegevus. Samas pole tegu medaliheitlusega, vaid suurepäraste teoste ja nende autorite tunnustamisega. Auhindajad on alati rõhutanud: võetagu nominentide nimekirja kui juhatamist väga heade raamatute juurde.

Kes huvitub eesti ajaloost, olgu ilukirjanduslikumas või dokumentaalsemas vormis, sel tasub kiigata Virumaa kirjandusauhinna kandidaatide poole. Kes hindab vildelikkust ehk head ilukirjandust ning luulet, võib pidada silma peal Vilde auhinnale pürgijatel.

Head eesti kirjandust, mis mõtestaks meie rahva elu ja lugu, pole aga kunagi liiga palju. Ajad muutuvad, inimesed kaovad, tulevad uued põlvkonnad. Hea kirjandus on see, mis aitab hoida rahvuse mälu, keelt ja kultuuri, siduda inimesi rahvaks ja rahvuseks.

Raamatud aitavad mõista ennast ja ligimest, avardada maailmataju, nautida mõtte- ja sõnakunsti.

Küsimus, mis on kirjandus, mis mitte, ja kus on kirjanduse ja elu piirid, on ühe äärmusliku kirjandusteksti näol jõudnud koguni kohtupinki. Aeg näitab, mis on selle au ja hind ning kas kirjandus saab kohtulahendi kaudu uuesti defineeritud.

Seda, kust jooksevad inimlike väärtuste jõujooned, osutavad aga tulevased lugejad ja kirjandusauhinnad.