Enne teist maailmasõda jõudis Eesti vabariik olla iseseisev veidi üle 22 aasta. Pärast taasiseseisvumist oleme suutnud juba kauem vastu pidada. Aga kas me oleme ka targemad ja oskame oma iseseisvust paremini hinnata? Ja kui terve on meie mõte ja vaim? “Ükskord – kui terve mõte –, ükskord on Eesti riik,” kirjutas Juhan Liiv 111 aastat tagasi. Mõte riik olla on iseenesest loomulikult terve, aga kui terve on Eesti riigi mõte, on omaette küsimus.
Juhtkiri: palju õnne meile
23. veebruar 2016, 05:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“näen haigeid rahvaid sukeldunud töösse / mis toidab usse mitte tegijaid / kes pärast vihma süvenevad maasse,” kirjutas Jüri Üdi 44 aasta eest, mil Eesti riik oli juba aastaid olnud okupeeritud ja püsis vaid mälestustes. Ega palju pole tollest ajast muutunud. Oleme sukeldunud töösse ning kipume unustama seda, mis toimub meie ümber. Kipume unustama seda, milleks ja kelle jaoks Eesti riik ellu kutsutud sai.
On eriti kurb, et seda kipuvad unustama ka need, kelle me ise oleme kutsunud ja seadnud Eesti riiki hoidma ja suunama. Meie saatuse laev loksub lihtsalt laineil ning vähegi tugevam tormiiil võib selle ümber paisata.
Kohati tekib tahtmine Paul-Eerik Rummo 52 aastat tagasi kirja pandud ridu kasutades küsida: “kas oskame hoida kõik ühte / kas oskame hoida ühte / kui heitunud mesilaspere / kas oskame hoida ühte / ja minna nii läbi mere.”
Virumaa Teataja loodab, et oskame. Peame oskama, sest muud võimalust meile lihtsalt ei anta.
Me ei tohi lasta parteipoliitilistel kemplustel Eesti riiki lõhestada ega jätta unarusse kõige abitumaid ja väetimaid, kellel riiki tegelikult kõige rohkem vaja on.
“ja muud me ei vaja tuge / kui üksteise selged õlad / ja muud me ei vaja tuge / kui ühised rõõmsad võlad / kui ühised rõõmsad võlad / mis üheskoos tuleb meil kesta,” seisab Paul-Eerik Rummo tollessamas luuletuses “Me hoiame nõnda ühte”.
Hoiame siis ühte ja näitame kogu maailmale, eeskätt aga iseendile, et meis on ikka (ja veel kauaks) ambitsiooni ja ka oskust olla riik. Olla ise ja iseenda jaoks.
Palju õnne, Eesti! Palju õnne meile kõigile!