Kiri: Aadu Kaldat meenutades

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Igaviku teele saadeti tuntud rakverlane ja muusikamees Aadu Kalda. Ma ei tea, kas ka tema alustas pasunapuhumist lepa- ja pajukoorest valmistatud toruga nagu paljud minu põlvkonna mehed meie poisipõlves. Ilmselt mitte, sest tema oli juba noorema põlve mees.

Igatahes sai Aadu Kaldast tuntud ja meeldejääv mõnus inimene, puhkpillimees ja muusikaõpetaja. Kuigi paljudest tema käe alt läbi käinud parajas karjaseeas trompetipuhujatest ei saanud päris muusikamehi, jätsid muusikaõpetus ja Aadu ise neisse kindlasti oma jälje. Vähemalt mälestustesse.

Puhkpillimuusika on aastakümneid saatnud meie rahva pidulikke hetki. Nende pillide kaugele kostvates helides on tihti midagi väga kurblikku ja igatsevat. Neist õrnem võib olla ainult viiul. Puhkpilliorkestritest sai aja jooksul kindel tugi ja kultuurikandja eriti meie külaelus. Minugi kunagisest kodukülast võrsus kaks orkestrijuhti ja muusikameest: Erich Venig, kes tegutses hiljem Väike-Maarjas, ja Eerik Kivimaa, kes tegutses Triigis. Nüüdseks on ajad muutunud ja sedasorti muusikat kostab üha vähem. Aga trompet ei kao ilmselt mitte kuhugi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles